Õnne ja äratundmist klaverikontsertidest

Saksamaal elav Kalle Randalu ei ole Eesti kontserdilavadel igapäevane külaline. Viimased soolokontserdid andis hõivatud pianist siinmail umbes kolm aastat tagasi.

"Esinemissagedus sõltub suuresti ideedest, mis tingib impulsi, et võiks taas inimestele midagi pakkuda. Kuna minu viimased kontserdid olid siin mitme aasta eest, arvasin, et oleks aeg uuesti soolokontsertidega välja tulla," rääkis ta.

Randalu aktiivne repertuaar on väga-väga suur ning seda eelkõige põhjusel, et peamiselt on pianist avastanud enda jaoks üha uut materjali, olgu selleks siis uus muusika või maailmaklassika. Seekord on Randalu kontsertide sisuks aga helitööd, millega kokkupuude ei ole talle esmakordne.

"Olen hakanud tegema tagasipöördumisi, kojupöördumisi. Ma võtan ette hulk aega tagasi tehtud asju. Selles kavas pöördun ma samuti lugude juurde, millega ma olen juba korra tegelenud, aga hulk aega tagasi. Kui möödub piisavalt palju aega, siis hakkan nägema partituuri teise pilguga," rääkis Randalu.

Niisiis kujunevad kontserdid interpreedi ja muusika taaskohtumiseks, millele publik tunnistajaks saab olla. "Ma tahaksin ehk selle kontserdi jooksul ise kusagil ära käia neid palasid mängides. Jõuda kusagile teise aega ja ruumi," mõtiskles Randalu.

Kuulaja jaoks loodab pianist, et kontserdielamus tuleb ilus. Milliseks see tegelikkuses kujuneb, Randalu ennustada ei püüa. "Pianisti töös on alati üks moment ka köielkõndimist. Kui läheks nii, nagu ma seda endale ette kujutan, siis on see korda läinud. Kui õnnestuks aga selline asi, et Estonia kontserdisaali kõrge lagi läheks kuulaja jaoks veel kõrgemaks, vaat siis on midagi tõelist juhtunud," rääkis ta.

Kontsertide repertuaar koosneb nelja autori töödest, milles kõigis on midagi, mis kuulajat sisemiselt puudutab. "Schubert ja Schumann on minu jaoks püha muusika. Tüüri ja Kangro teosed on aga noorte Eesti heliloojate andelahvatused, milles on oma sirakas sees, mida mina seal näen, ja ma loodan, et kuulajad ka," tutvustas Randalu.

Lisaks täpsustas pianist, et Schumanni humoreskiks nimetatud pala ei tähenda mitte midagi naljakat selles tähenduses, nagu tavaliselt ollakse harjutud sellest aru saama. "See on Schumannile omane meeleolude vaheldumine, mille kohta Schumann ise on öelnud, et ma ühtaegu nutsin ja naersin seda kirjutades," rääkis Randalu.

Seda, et Schuberti ja Schumanni keerulisi helitöid publikul raske kuulata oleks, Randalu ei pelga. "Peab oskama hästi mängida, siis ei ole neid ka raske kuulata," on ta oma oskustes õigustatult kindel.

Eesti kontserdisaalide akustikat ja kvaliteeti hindab Randalu kõrgelt. Positiivsele meelestatusele lisab omad noodid ka kodukoha tunnetus. "Mul on alati väga hea meel ja eriline tunne Eestis esineda, sest olen siin üles kasvanud. Estonia kontserdisaal mõjub mulle väga erilise paigana - eks seda ole juba lapsena mulle ka sisendatud. Samuti on mul hea meel, et on juurde tulnud väga häid uusi saale - Jõhvis, Tartus ja Pärnus," rääkis Randalu.

Igas paigas ootab pianisti ees uus pill, mis omasoodu esitust mõjutab, kuigi publiku kõrv seda tabada ei pruugi. "Ma kuulun nende interpreetide hulka, kelle ettekujutus, mis seal juhtuma hakkab, on sedavõrd tugev, et ma usun, et ma oma idee ja kõlatunnetuse leian peaaegu igal klaveril üles. Kui aga pill laulab igas registris ja vastab igale sõrmepuudutusele, siis on sellevõrra kergem," arvas pianist.