Kannapööre üheks päevaks

Kumb parem on, kas kindla päevakava järgi kulgev kodust kontorisse ja kontorist koju elu bürokraatliku nöörimööda jooksmise ja kukil istuvate kohustustega või boheemlaslik ja vaba kunstiinimese moodus asju loominguliselt teha ja elule väheke teise pilguga vaadata. Või äkki hoopis sootuks kesktee? Mine sa tea, kõigi jaoks isemoodi.

Üks mis kindel, igaühes leidub rohkem või vähem sarnasusi vähemalt ühega neist kolmest - kiire tööinimene, vabameelne kunstihing ja keskteel kulgeja. Et elu aga põnevamaks teha, hallis argipäevast välja murda ja midagi uut proovida, siis tasub kasvõi päevaks proovida võtta elu teise kandi pealt. Teha asju, mida ei oska, võtta kontoriinimesena aeg maha, nautida kultuuri ja lihtsalt vaba olemist või proovida kunstiinimesena saada aimu ametnike elust. Kannapööre kasvõi üheks päevaks annab elule ainult vürtsi juurde.

Vähemalt andis Florence Foster Jenkinsile, Eesti Draamateatris esietenduva lavastuse "Hiilgav" peakangelannale. Ja hulga kauemaks kui päevaks. Nimelt oli naisterahva unistuseks saada, maksku mis maksab, lauljaks, viga aga selles, et viisi ta ei pidanud ja suurt annet tal ka polnud. Oli ainult tahtmine. Sellest aga piisas, tema tähelend kulmineerus viimseni väljamüüdud kontsertiga kolm tuhat pealtvaatajat mahutavas Carnegie Hallis. Kõlab ebareaalselt, aga on täiesti tõestisündinud lugu. Tasub proovimist.