Kolmapäev 7. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Pensionisüsteemi lahendamise võti on seadusandja käes

Raul Malmstein 02. oktoober 2009, 00:00

Teine pensionisammas on osa riigi sotsiaalpoliitikast. Kohustuslikku kogumispensioni süsteemi käivitades otsustati, et tulevaste pensionäride sääste osatakse erakätes paremini hallata, kui seda teeks riik, eeldades, et fondivalitsejad on oma ala professionaalid. Samas on fondivalitsejate tegevusele seatud piirangud. Piirangud puudutavad riskide võtmist varaklasside, mitte aga konkreetsete investeeringute osas.

Finantsinspektsioon on mitmeid aastaid juhtinud nii riigikogu kui ka rahandusministeeriumi tähelepanu sellele, et meie hinnangul esineb pensionifondide valitsemises probleeme ning turutõrked teevad süsteemi kalliks. Võimalus fondi vahetada vaid kord aastas ja sellega kaasnevad tasud vähendavad inimese võimalust vahetada fondivalitsejat, kui ta ei ole tema tööga rahul. Samuti häirib meid riskipõhise regulatsiooni puudumine konservatiivsete fondide puhul.

Finantsjärelevalve saab kontrollida reeglite täitmist, kuid üheski riigis ei kontrolli riiklik finantsjärelevalve ühe või teise investeeringu otstarbekust. Järelevalve ei saa sekkuda investeerimisotsustesse, kui need järgivad kehtestatud piiranguid. Selline vabadus ühel õigusriigi järelevalvel peabki puuduma. Kui sekkuksime, oleks meie ettekirjutused kasulikud vaid kohtute koormamise seisukohalt, sest kohtus on ebaseaduslikud otsused või ettekirjutused hõlpsasti tühistatavad.

Saab ainult nõustuda, et kohustuslike pensionifondide süsteem on praegu usalduskriisis ja rahuoluks pole põhjust ei fondijuhil, seadusandjal ega järelevalvajal, osakuomanikust rääkimata.

Osakuomaniku õiglustunnet riivab sügavalt igasugune varade väärtuse vähenemine tema pensionifondis, olgu selle põhjuseks maailma väärtpaberiturgude langus või fondivalitseja nõrgad kutseoskused. Maailmas on vähe asju, mida ei saaks tagantjärele tark olles paremini teha. Kõigi arenenud riikide järelevalvete senist tööpraktikat ja selle aluseks olevaid regulatsioone on nüüdseks äärmusliku turuðoki tingimuses testitud. Võtmeküsimus on, kas nii seadusandjad kui ka järelevalvajad saadud õppetundidest õpivad. Omalt poolt oleme püüdnud õppust võtta ja esimese sammuna kehtestanud investeerimis- ja pensionifondidele rangemad riskide juhtimise, avalikustamise ja huvide konfliktide käsitlemise nõuded.

Seadusandja valikud on seadusandja kätes. Juba finantsinspektsiooni 2006. aasta aastaaruande esitlusel riigikogule viitasin, et fondide mahud kasvavad, aga samas pole märke teenuse hinna alanemisest, mida ju mahtude suurenemine endaga kaasa tooma peaks. Soovitasin hinnata, kas riik kui teenuse väga suurtes mahtudes ostja peaks siin kavandama muudatusi. Näiteks kas kolme tasuliigi asemel võiks kehtida üks - valitsemistasu.

Samuti oleme sellest ajast alates jätkuvalt teinud ettepanekut, et pensionikogujal peaks olema õigus fondi vahetada sagedamini kui üks kord aastas. Tasude osas jõustusid 2008. aasta novembris kogumispensionide seaduse muudatused, mis muu hulgas sätestavad, et kohustusliku pensionifondi valitseja ei tohi aastast 2011 väljalasketasu enam võtta. Fondi saab aga endiselt vahetada vaid üks kord aastas.

Finantsinspektsiooni hinnangul moonutavad konkurentsi pensionifondide turul tugevasti veel mitmed asjaolud, näiteks teenusepakkujate vähesus ning lisaks ajapiirangule ka kulud fondi vahetamisel. Domineerivad suurpankade turustuskanalid, fondide teenustasude struktuur on keerukas ja omavahel raskesti võrreldav.

Kuna liitumine on praeguste tööjõuturule sisenejate jaoks sunduslik, suhtub tarbija sellesse kui paratamatusse, kus ta midagi ise otsustada ei saa ning sellest arvamusest lähtuvalt teemast midagi teada ei taha.

Lisaks inimeste vähesele teadlikkusele puudub ka riigipoolne finantshariduse edendamise programm, mille kaudu selliseid teadmisi jagataks. Olukord on turuosaliste jaoks mugav ning sellestki võiks otsida põhjusi, miks end kindlalt tundva fondivalitseja investeerimistulemus on halb.

Oma finantshariduse programmi raames oleme korduvalt ja korduvalt soovitanud inimestel üle vaadata oma pensionifondide tootlused ja kui tulemused ei rahulda, valida uus fondivalitseja. Vaatamata kaasnevatele kuludele võib uue fondihalduri valik olla parem lahendus kui investori usalduse kaotanud fondivalitsejale truuksjäämine.

Igal juhul ei ole aga seadusandja ega finantsinspektsioon suuteline tõstma Eesti fondivalitsejate professionaalsuse taset ning vastutama reeglitepärase, kuid väga halva investeerimisotsuse eest. Mis ei tähenda sugugi seda, et teise samba pensionifondidega liitunute riivatud õiglustundega ei peaks tegelema. Nii on meie tähelepanu praegu muu hulgas suunatud ka sellele, kas Swedbanki investeerimisfondis Private Debt tehtud allahindlused on vastavuses kehtivate reeglitega.

Pensionisüsteemi nõrkused istuvad palju sügavamal kui kehvad kutseoskused või nõrk järelevalve, ent on tahte olemasolul lahendatavad. Finantsjärelevalve ei langeta otsuseid emotsioonide, usu või isikliku sümpaatia põhjal, vaid meil tuleb kiretult ja õiguspäraselt kaitsta finantsstabiilsust. Riik ei ole pidanud siiani kulutama sentigi maksumaksja raha, et üleilmses finantskriisis pangandussüsteemi üleval hoida.

Pensionifondi osakuomanike kantud kahju hüvitamist saab järelevalve nõuda ainult siis, kui üks või teine konkreetne investeering on olnud vastuolus mõne õigusakti või fondi tingimustega. Kui sekkuksime n-ö igaks juhuks ja õigusliku aluseta, on selline sekkumine kohtu kaudu kergesti tühistatav. Selle selgitamine, kas seadusi on rikutud näiteks kas või huvide konflikti osas, võtab alati kauem aega kui üks päev või nädal.

Küsimus ei ole tahtes, vaid finantsjärelevalve rollis. Ajalehe rõõmuks võiksime võtta endale ka agara lolli positsiooni, kuid see kindlasti ei sunni panku praegusest erinevalt käituma.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 18:15
Otsi:

Ava täpsem otsing