Dow tööstuskeskmine 10 000

Kolmapäeval vallutas ja sulgus Dow Jonesi tööstuskeskmine taas 10 000 punkti joone peal. Umbes aasta tagasi, 6. oktoobril, tundus investeerimismaailm ülikiiresti kildudeks purunevat - siis kukkus Dow viimati läbi 10 000 punkti taseme. Turuosaliste reaktsioon on erinev - toona valitses valu, nüüd rõõm.

Maailma tuntuim aktsiaindeks näitas, et kuigi USA majanduses on viletsad ajad, on aktsiaturg suutnud liikuda järsult üles ja murda 10 000 punkti taseme. Kes oleks aasta tagasi, kui käimas oli hoogne aktsiahindade kukkumine, loota, et näeme aasta pärast taas eliitaktsiaindeksit sellisel ümmargusel tasemel. Dow käis ära allpool 7000 punkti taset, enne kui hakkas ülespoole rühkima.

Seekord aitasid Dow pealepoole psühholoogiliselt olulist taset ettevõtete kvartalitulemused, mis ületasid analüütikute ootuseid. Näiteks suurpank JPMorgan suutis tänu võlakirjadega tegelemisele kasvatada aastaga kolmanda kvartali kasumi pea seitsmekordseks. Teisipäeval aktsiaturu sulgemise järel teatas Intel käibeprognoosist, mis pea miljardi dollariga ületas analüütikute ootuseid.

Ehk ei tasuks maailma vaadata vaid kahes värvis must ja valge - vahele jääb veel palju pehmemaid toone. Praegu tundub majandus jätkuvalt olevat mustale lähemal hall, kuid ettevõtete tulemuste osas pigem valgemapoolne halltoon.

"Oleme tõesti liikunud üheksa kuuga tugeva taastumiseni eemale järgmisest Suure depressiooni ohust," võttis kenasti Bloombergile situatsioonimuutuse kokku LPL Financiali investeerimisjuht Burt White. "Nii läheb, kui ettevõtted kõhnuvad ja on taas fokuseeritud."

Mullu oktoobris olime peaaegu üleilmselt olukorras, kus vanad nimekad investeerimispangad kadusid üleöö, mõned päästeti kiirmüügiga teistele pankadele, mõned leidsid endale koha ajaloo prügikastis. Tavapärasesse flegmaatiliste lääneeurooplaste aegluubis elustiili kerkis esile vajadus seista pangaukse taga sabas lootuses, et ehk õnnestub veel enne panga kukkumist sealt raha kätte saada. Rahaturud enam ei toiminud, pangad ei suutnud oma kohustusi finantseerida, ettevõtetele löödi pauguga võlakirjaturg kinni. Valitsused olid justkui võistlemas, kes suudab kiiremini ja originaalsemal moel päästa pangad enne, kui seda ei ole enam võimalik ette võtta. Pangahoiused garanteeriti ennenägematus ulatuses, samuti anti pankade emiteeritavatele võlakirjadele riigi garanteeriti. Hirmunud investoritele sai selgeks, et sellist kohta, kus investeeritud raha päästa, sisuliselt ei eksisteeri. Fondide väärtused kukkusid ja hirmunud investorid, kes taipasid sealt raha päästa, andsid kukkumisele lisatõuke. Erandiks olid suurriikide valituste võlakirjad, mille tootlused üksteise võidu sissetormava raha tõttu muutusid olematuks. Lisaks üle maailma kukkunud eri maade aktsiaturgudele said valusa nätaka ka toorainete, sealhulgas ajutiselt ka eriti turvaliseks peetud kulla hind. Ka ettevõtete võlakirjade hinnad kukkusid ja isegi soliidsete ettevõtete võlakirjatootlused venisid uskumatult suureks. Nüüd aga on nagu tulekahju järel maa kohati veel hõõgumas, kuid juba on uued puud nina maapinnale ajanud. Julgemad investorid, spekulandid, kauplejad, analüütikud ja strateegid maalivad juba kujutelmapilti, et siin kohiseb tulevikus suur hea tootlusega aktsiamets. Pessimistid tajuvad aga jätkuvalt, kuidas kärsahaisu on kõik kohad täis ja kohati võib veel olla kustutamata tulekoldeid. Keskpangad on päästnud lahti rahavihma, mis peaks majandus- ja aktsiapuud mühinal kasvama panema. Ohuks on see, et vihmavaling kestab liiga kaua ja on liiga ulatuslik, mis võib inflatsiooni kaudu uhuda ära raha (milles on ka aktsiate ja muude finantsvarade hinnad väljendatud) väärtuse.

Võimalik, et aktsiaralli põhjus on hoopis keskpankade üüratu raha pumpamine pangandussüsteemi ning ajendiks lisaks teenimishimule ka aktsiate kui inflatsioonikaitse ostmine. Inflatsioonihirmu peegelduseks võib ka pidada kulla hiljutisi hinnarekordeid. Kulda peetakse kohaks, kuhu kriisi ajal pageb raha, kuna kuld ei ole kellegi kohustus ning tavaajal täidab ta suhteliselt inflatsioonikindla raha funktsiooni.