Reisid oleviku ja mineviku vahel

Filmi režissöör Robert Schwentke, kel koht filmitegijate hulgas aastast 2002, teeb enda karjääris kannapöörde. Siiani põnevikke vändanud saksa lavastaja, kelle kontol praeguseks sellised filmid nagu "Tattoo" ja "Fightplan", viimase peaosas oli Jodie Foster, on võtnud kätte ja toonud kinolinale romantilise armastusloo.

Film "Ajaränduri naine" põhineb Audrey Niffeneggeri samanimelisel menuromaanil, mis nägi Ameerika Ühendriikides ilmavalgust 2003. aastal. See jutustab üle aegade kestva armastusloo Clarest (Rachel McAdams) ja Henryst (Eric Bana).

Noor naisterahvas Clare on armastanud Henryt terve oma elu - juba sellest ajast peale, mil ta oli veel väga väike. Ta usub, et nende saatuseks on määratud igavesti koos olla, kuigi ta ei tea iialgi, millal mees taas kaduda võib.

Henry on nimelt ajarändur, kelle needuseks on haruldane geneetiline anomaalia, mis paneb teda kontrollimatult ajas aastate vahel pendeldama. Hoolimata faktist, et Henry kaob alati ettehoiatamata, ja teadmata, millal ta taas olevikku pöördub, üritab Clare ehitada ja hoida tugevana ühist elu oma ainsa tõelise armastusega.

Kõigile, kes seda raamatut lugenud, pakub film hulga äratundmisrõõmu. "Kui sa loed raamatut, siis sul on selle tekstiga lugejana dialoog, meie jaoks on seis sama. Meil on dialoog raamatuga. See on pisut erinev, aga ma arvan, et me jõudsime lõpuks õige versioonini, milline see film peaks olema," toonitas režissöör ühes varasemas intervjuus.

"Ent tegemist on ikkagi erinevate meediumitega. On väga vähe filme, mis töötavad täpselt nagu romaanid. Need on rohkem nagu lühijutud - sümfoonia versus sonaat," täpsustas ta.

Küll sai aga raamatu selgroost ka filmi selgroog. "Me keskendusime armastusloole, mis mind ennast ja ka kõiki teisi selle raamatu juures kõige rohkem köitis," sõnas ta.

Säärased armastusfilmid arvatakse ikka olevat rohkem naiste pärusmaa, ent selle väitega pole režissöör Schwentke päris kindlasti nõus. Hoolimata sellest, et adapteeriti Audrey Niffeneggeri tööd, sai sellest režissööri jaoks oluline ja isiklik film. Selles on ohtralt siirust, tundeid, igiammuseid küsimusi ja dilemmasid, mis peaksid puudutama iga filmi vaatajat.