Silmaklapid julgeoleku tagatis?

Kaitseministeeriumi tublide ametnike mahitusel tahetakse taas kohitseda avaliku teabe seadust. Riigikogus parajasti arutelus olevas seadusemuudatuses nähakse ette võimalus, et internetis veebilehtedel olevaid andmeid riigiasutuste struktuuri ja riigiametnike kvalifikatsiooni ja tegevuse kohta võib riigi julgeoleku huvides hakata varjama.

Seadusemuudatuse ettepaneku seletuskirjas hakkab silma muudatuse soovi allikas: seal tsiteeritakse kaitseministeeriumi "analüüsi", kuidas on sarnaste materjalide avalikustamisega teistes riikides. Analüüsi ehk põhjuslike seoste alusel järelduste tegemise asemel pakutakse huvilistele õpetlikku kirjeldust sellest, mis ja kuidas teiste riikide kaitseministeeriumite veebikülgedel näha. Selle põhjal arvatakse, et Eestis peaks ka veebis olevale infole juurdepääsu piirama, ja igaks juhuks pakutakse seda võimalust kõigile valitsusasutustele.

Kurb-naljakas on see, et kui riigikogu sellise muudatuse vastu võtab, satub Eesti ühte patta selliste tublide NATO partneritega, nagu Türgi, Kreeka, Horvaatia, ja eemaldub oma käitumisega sellistest riikidest nagu Läti, Leedu, Soome ja Rootsi.

Seletuskirja analüüs näitab, et tegelikult pole muudatust suudetud põhjendada muuga, kui "enamiku NATO riikide praktikaga". Minu arvates on selle 20. sajandi külma sõja ja totalitarismi praktika toomine 21. sajandi Eestisse selgelt liiast ja seda ei peaks sündima.

Omal ajal meediaärimehe Rein Langiga avaliku teabe seaduse põhimõtteid arutades sai peatutud ka kaitseministeeriumi ja riigikaitse küsimustel. Tollal toetasime põhimõtet, et kaitsejõudude peastaabis toimuvat ei pea avalikkuse ette tirima, kuid kaitseministeerium tsiviilasutusena võiks siiski käituda avalikku võimu teostava asutusena võimalikult avalikult. Kui nüüd ministritele Langile ja Aaviksoole selline põhimõte ei meeldi või nende NATO kolleegid nõuavad Simmi õppetundide valguses põhimõttelisi muudatusi avatud riigina käitumise seadustamisse, tuleks seda ka välja öelda, mitte lasta ametnikel mingit jama kokku kirjutada.

Sama lugu on ka teise eelnõus oleva ettepanekuga, mille sisu on kaitseliidu relvade ja varustuse salastamisega, kuna "eksisteeriv seaduslünk ei võimalda kaitseliidul käidelda riigi poolt tema kasutusse antud relvastust ja varustust ühtsetel alustel kaitseväega".

Langiga seadust kirjutades ei tekitanud me seaduselünka, vaid pakkusime teadliku poliitilise valiku koha avatuma riigi loomiseks. Meie käsitluses ei olnud kaitseliit sõjavägi ega sõjaväe osa, vaid, nagu praegugi seaduses kirjas, "vabatahtlik, sõjaväeliselt korraldatud, relvi valdav ning sõjaväeliste harjutustega tegelev riigikaitseorganisatsioon". Aga vabatahtlik organisatsioon ei tohi käituda samamoodi kui sõjavägi, sest muidu lähevad meie riigikorralduses täiesti sassi riigi ja ühiskondlike organisatsioonide rollid.

Mingitest hetkeemotsioonidest tekitatud muudatusettepanekud ei tegele tegeliku analüüsiga. Me ei saa ega tohi seaduste eeskujuks võtta käitumisreegleid, mis on koostatud 300 miljoni kodanikuga riigi jaoks, kus ministeeriumi osakonnajuhataja tõesti ei saa juba puht füüsiliselt vastata kõigi huviliste vabalt valitavale telefoninumbrile tehtud kõnedele.

Me ei pea muutma oma avatud valitsemise traditsioone sellepärast, et ELi liikmesriik Kreeka ei ole suutnud üle saada oma mõnekümne aasta tagusest sõjaväelaste sissetoodud valitsemiskultuurist. Vabanemine nõukogude korra nõmedustest ei tähenda seda, et hästi unustatud vanu sigadusi peaks nostalgiatuhinas ning ELi ja NATO lippu lehvitades sisse viima.

Riigi kaitsevõime eest tuleb hoolitseda, kuid seda peab tegema targalt ja mõjusalt. Naaberriigist pärit vürst Potjomkini meetodid ei ole e-Eesti väärilised.