Tüüptehing - sunnitud müük

Ärikeskkonna aktiivsusest rääkides ja majanduse hetkeseisu hinnates on väljakujunenud majandusstruktuuriga riikides lisaks baasnäitajaile tihtipeale juttu veel ühest olulisest indikaatorist - aktiivsusest M&A-sektoris ehk äriühingute-ettevõtete ühendamiste ja ülevõtmiste valdkonnas. Majandussurutis ja finantseerimisvõimaluste kokkukuivamine on enamiku ettevõtete laienemisplaanidele küll kriipsu peale tõmmanud, mistõttu tehes vahekokkuvõtet käimasoleva aasta ühendamistest ning ülevõtmistest Eesti turul, võib üldistada, et valdavas enamuses on n-ö sunnitud müügid.

Tehingute struktuuris ning kauplemistasakaalus viimase aasta-pooleteise vältel aset leidnud muutused on tehingutes oluliselt suurendanud omandajate riske, eelkõige neid, mis puudutavad müüja majanduslikku seisu ning müüdava vara olukorda.

Müüja majandusliku olukorra risk tähendab, et kui müüja läheb tehingujärgselt pankrotti, ei ole välistatud, et tehingu suhtes esitatakse pankrotimenetluses tagasivõitmise hagi. Juhul kui tagasivõitmine osutub edukaks, on omandaja kohustatud tagastama pankrotivarasse tehingu alusel saadu koos (õigus)viljade ja muu vahepeal teenitud kasuga ning juhul, kui omandaja teadis või pidi tehingu tegemisel teadma, et tehing kahjustab teiste võlausaldajate huve, saab ta üleantu eest nõuda hüvitist üksnes pankrotivõlausaldajana. Arvestades senist Eesti pankrotipraktikat, kus pandiga tagamata võlausaldajad saavad enamasti oma nõudest hüvitatud vaid murdosa, pole see just meeldiv perspektiiv.

Müüdava vara riski osas on viimasel ajal võimalik täheldada sisuliselt kahte teed: (a) müüja ei anna mingeid kinnitusi ja tagatisi; (b) müüja on tehingu toimumise nimel valmis andma ükskõik milliseid kinnitusi ja tagatisi, kuigi neil ei pruugi olla sisulist katet.

Mõlemal juhul on ülioluline põhjaliku due diligence analüüsi läbiviimine, et tuvastada, milliseid riske võib ettevõtte omandamine kaasa tuua. Sageli ei ole müüjal võimalik anda sisulisi tagatisi omandamise järgseks perioodiks, mistõttu riskide maandamine on tähtis tehingu eelselt, sest ostuhinda raskustes müüjalt enam tõenäoliselt tagasi ei saa.

Eeltoodud riski vältimiseks on turul sagedaseks muutunud aktsiate asemel ettevõtte kui vara ost-müük, kas võetakse üle äriühingu töötajad, selle vara, kliendilepingud vms. Oluline on aga silmas pidada, et ka sellest reeglina ei piisa ühingu kohustustest pääsemiseks, sest ettevõtte või selle osa üleandmisel lähevad kaasa ka ettevõtte või selle osaga seotud kohustused. Isegi kui omandaja ja müüja lepivad kokku, et vanade võlgade eest vastutab müüja, ei oma kolmandatele isikute ehk võlausaldajate jaoks antud kokkulepe tähendust, võlausaldaja võib oma nõuded omandaja vastu ikkagi esitada, kes siis vastutab solidaarselt koos vara müüjaga. Juhul kui poolte soov on mitte võõrandada ettevõtet, vaid mingi konkreetne vara, siis on oluline juba tehingut kokku leppides maandada riskid, juhuks kui mõni müüja võlausaldajatest pärast tehingut omandaja vastu nõude esitaks.

Muutunud majanduskliima ja uus turuolukord pakub kahtlemata huvitavaid võimalusi ettevõtjatele oma äri laiendamiseks ning nõrgemate konkurentide ülevõtmiseks. Samas ei tohiks unustada, et kuigi pakutaval varal võib sageli olla atraktiivne hind, siis kiirustades tehtud tehing ning maandamata riskid võivad vara eest makstava lõpphinna kokkuvõttes talumatult kalliks muuta.

Autor: Ergo Blumfeldt