Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Vajame paremat perepoliitikat
Vanemahüvitis on üks strateegiline kulutus, õigemini strateegiline investeering tulevikku. End edukalt tõestanud süsteemi ei tohi lammutada. Vananev Eesti riik vajab paremat perepoliitikat, et linnad, alevid ja külad täituksid oma kodanike järeltulijatega. Riigi jätkusuutlikkuse tõstmiseks pole vaja importida migranti, usku, tõekspidamisi.
Kahjuks pole ka Eesti-siseselt paljudeni vist jõudnud arusaam, mis eesmärkidel on rakendatud vanemahüvitis. Loomulikult ei sünnitata lapsi vanemahüvitise saamiseks. Samas pole kõik inimesed kunagi võrdsed, ühiskonnas on alati võimekamaid ja vähem andekaid, rikkamaid ja vaesemaid.
Vanemahüvitis on andnud kindlustunde, et ka riigi ja rahva jaoks on oluline positiivne iive. Positiivne iive on toonud esile uued kitsaskohad: lasteaedade, huviringide vähesuse.
Seega riik ei tohiks kärpida olulisi strateegilisi kulutusi. Kulude kokkuhoiuks peab avalik sektor tõhustama kontrolli oma tegevuse ja sisseostetud teenuste üle ja soodustama eraettevõtluse arengut lastehoius. Ka raskel ajal ei tohi riik olulistest garantiidest ning lubadustest loobuda. Ei tohi mõtlematult koonerdada ühiskonna kõige nõrgemate - laste ja emade ehk tuleviku arvel!
Vanemahüvitis peab olema tugev ja kindel tuleviku alusmüür, millel ehitada perepoliitika, kus ei tohi olla vastandumist noored - vanad, lapsed - eakad, mehed - naised.
Autor: Ants Kippasto