Riigilt ootame strateegiat

See, mis toimub praegu teede ja tänavate arengu ning igapäevase seisundiga, ei ole otseses sõltuvuses ei emotsioonidest ega astroloogiast. Küllap enamik liiklejaid siiski teab, et eelkõige sõltub teedeehituse valdkond majanduse seisundist tervikuna.

Olulist rolli mängivad ka need hoovad, mis mõjutavad riigieelarve ja -investeeringute kava koostamist.

Kõiki teedemehi võib siiski liigitada keskmisest suurema optimismivaruga inimeste hulka - seega arvan, et olukord tervikuna ei tohiks aasta pärast olla halvem kui praegu. Kuid selleks, et aasta pärast majanduses mingit tõusu märgata, vajame ilmselt väga tundlikke mõõteaparaate.

Kuid kuidas siis käituda, et olla praegu konkurentsivõimeline ja ühtlasi olla valmis uueks tõusuks?

Esiteks - küllap tuleb maha raputada kõik liigne, nii riistvara ehk raske raud kui ka kallis tööjõud.

Samas jälle tuleb uue tõusu hetkeks alles hoida ja koolitada tarkvara - inimfaktorit - ning leida finantsasutus, kelle abil on võimalik jälle seda kallist tehnikat muretseda. Ülesanne on vastuoluline ega ole tihti üks-üheselt lahendatav.

Meie TREV2s oleme kriisiga toime tulemiseks näiteks vähendanud tuntavalt tööjõudu. Ja seda ka teehooldega tegelevates tütarfirmades, sealhulgas ka tööhõive osas väga tundlikus Kagu regioonis.

Positiivse kogemuse saime erinevate tütarfirmade pindamistööde tehnika koondamisest hooajaks ühte spetsialiseeritud firmasse. Tehniliste võimsuste ja inimeste kogemuste koondamine andis hangetel võimaluse võita uusi turge ning kindlustas ühtlasi kontserni kallile tehnikale töö.

Jah, meil on olnud ka ebaõnnestumisi, näiteks võib meie investeering uude, ülimalt innovaatilisse teede taastusremondi tehnoloogiasse minna vett vedama, kui me ei suuda järgnevatel aastatel seda tehnikat masu tõttu piisava tööde mahuga kindlustada. Ometi pole need investeeringud tehnoloogiasse tehtud uisa-päisa, vaid olemasolevaid pikaajalisi lepinguid järgides.

Need on asjad, millega ise hakkama saame, kuid meie kõigi ja meie teedemajanduse lähituleviku käekäigule oleks vaja ka riigipoolset tuge. Mida riik peaks meie arvates tegema?

Teede valdkond on ala, mis vajab hädasti planeeringuid, arengukavasid ja loomulikult projekte, mis on aga juba oma olemuselt kulukad ja aeganõudvad protsessid. Riigi teehoiukava olemasolu aitaks nii tellijaid kui ka tegijaid, kuid viimane riigi fikseeritud kava käsitles perioodi 2006-2009! Kuuldavasti on küll maanteeametil koos majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumiga valmimas või isegi juba valminud mitmeid uusi variante, aga küllap nad oskavad nad ise nende kavade saatuseid paremini kommenteerida.

Mina oskan riigile välja pakkuda kaks ideed või mõtet, millest Eesti riigil praegu kõvasti abi oleks.

Esiteks, ka teede valdkonna nn europrojektide realiseerimisel tuleks enam kasutada kohalikke materjale - kohalikku liiva, kruusa, aherainet, killustikku jne. See annab võimaluse saada odavamaid lahendusi ning annab tööd ka siseturule.

Teiseks, riik peab enam tegelema strateegiaga.

Stardipositsioon uuele tõusule eeldaks näiteks ka sadamate, piiripunktide ning nende juurde viivate teede ja muude rajatiste arengut ja valmisolekut. See on küll hiigelsuur töö, kuid meil on selle teostamiseks kõik olemas - meil on nii tehnikat kui ka kvalifitseeritud spetsialiste.