Süsteemi sünnivalud

Alates 2006. aastast on paigas õiguslik raamistik, mis lõi tarbijatele, omavalitsustele ja rehvitöökodadele võimaluse vanu rehve tasuta ära anda. Süsteemi peavad üleval rehvide maaletoojad. Tõsi, seadus võimaldab maaletoojatel valida, kas nad koguvad ise rehve või liituvad tootjavastutusorganisatsiooniga. Süsteem oleks justkui lihtne ja loogiline, aga selle rakendumine on jätkuvalt seotud üle ootuste suurte tõrgetega.

On heameel tõdeda, et valitsuse poolt hiljuti vastu võetud määrus rehvidest tekkinud jäätmete kogumise, tootjale tagastamise ning taaskasutamise või kõrvaldamise kohta lahendab vähemalt paberil olulise osa probleemidest.

Määruses sätestatakse, et vanarehvid tuleb koguda lahus muudest jäätmetest. Tootja on kohustatud vanarehve piiramata koguses tasuta tagasi võtma rehvide kasutajalt, mootorsõidukite ja rehvide hooldustöökojalt. Samuti omavalitsuselt ja tema jäätmejaama lepingu alusel haldavalt jäätmekäitlejalt.

Samuti peab tootja rajama vanarehvide kogumispunktid igasse maakonda, linna, alevisse ning üle 1500 elanikuga alevikku ja teavitama rehvikasutajaid, kus saab vanarehve tasuta tagastada.

Miks ma aga ütlen, et paljud probleemid saavad lahenduse esialgu paberil? Sest paraku ei tähenda seaduste ja määruste vastuvõtmine minu praktikal põhinevalt alati seda, et elu hakkab nende järgi toimima.

Olgugi, et põhireeglid kasutatud rehvide utiliseerimiseks on juba ammu paigas, teesklevad paljud rehvide maaletoojad siiani, et neil on üleriigiline nõuetele vastav kogumisvõrgustik. 2009. aastal sai ühe näite põhjal ka kohtulikult tõestatud, et vahemikus 2006-2008 iseseisvalt vanu rehve kogunud maaletoojad ei omanud tegelikult nõuetele vastavat kogumissüsteemi.

Teine probleem seondub probleemtoodete registri ebaadekvaatse toimimisega. Selles registris peavad olema registreeritud kõik rehve maaletoovad juriidilised isikud. Registreerimisel tuleb esitada ka toimiv jäätmekava, mis peab näitama, mil viisil rehve kogutakse. Paraku on kuhjaga näiteid sellest, kuidas ettevõtted esitavad registrile fiktiivseid jäätmekavasid, kus nad väidavad, et korraldavad kogumist ise.

Kolmas probleem on seotud järelevalvesüsteemi nõrkusega. Jäätmekava vastavust nõuetele peab kontrollima keskkonnainspektsioon, kuid paraku on järelevalve puudulik.

Probleem on ka asutustevaheline koostöö, sest nagu juba öeldud, saab maaletooja registreeringu ka täiesti suvalise jäätmekavaga. Lisaks peaks seaduse kohaselt probleemtoodete register arvutama kvartaalselt maaletoojate turuosasid, kuid siiani pole seda tehtud isegi mitte aastate kohta.

Lisaks on suhteliselt naeruväärsed ka karistused, mis rikkujatele rakenduvad. Näiteks, kui ettevõte toob 10 tonni rehve maale, kuid pole kogumist ja taaskasutamist korraldanud, on maksimaalne trahv, mida praktikas on määratud, 5000 krooni. See on selgelt odavam, kui hakata looma iseseisvat kogumisvõrku või liituda tootjavastutusorganisatsiooniga.

Uuest määrusest võidab eelkõige lõpptarbija, kuid ka kohalik omavalitsus ning rehvitöökoda.

Kutsun üles kõiki rehvide maaletoojaid sellesse määrusesse tõsiselt suhtuma ning nõuetele vastavat kogumisparki looma, kas siis iseseisvalt või tootjavastutusorganisatsiooni kaudu. Sellest võidab meid ümbritsev keskkond, seega ka meie ise. Mida puhtamas keskkonnas me elame, siis seda puhtamad on ka meie mõtted.