Odavaim pakkuja ei pea võitma

Riigihangete seadus annab hankijale piisavalt juhtnööre otsustada, kas rakendada madalama hinna või majandusliku soodsuse kriteeriumi ning kuidas käituda põhjendamatult madala maksumusega pakkumustega.

Avalikkuse tähelepanu on pälvinud mitu riigihanget, kus tööd on seiskunud. Hanke tulemusena sõlmitud lepingu täitmisel on selgunud, et tööd lähevad lepingus kokkulepitust kallimaks. Reeglina on sellistel juhtudel hankeid hinnatud lähtuvalt väiksemast maksumusest. Probleem saab alguse sellest, et hankijad eeldavad, et väikseim maksumus on kõige vähem vaidlusi tekitav kriteerium, mistõttu ei riskita pakkumuste hindamisel kasutada riigihangete seaduses sätestatud majandusliku soodsuse kriteeriumi.

Rahandusministeeriumi hinnangul võimaldab ja eeldabki seaduse paragrahv 31 lg 4, et hankija sõlmib hankelepingu majanduslikult soodsama pakkumuse alusel - riigihanget hinnatakse lähtuvalt majanduslikust soodsusest, mitte väikseimast maksumusest. Majanduslik soodsus seisneb näiteks hinna ja kvaliteeti iseloomustavate kriteeriumite kombineeritud hindamises. Arvesse võib võtta muidki mõõdetavaid tingimusi - garantiiaeg, hilisem hooldus, keskkonnahoidlikkus. Näiteks hinnatakse auto ostmisel nii selle soetamismaksumust kui ka hilisemat hoolduskulu.

Kui hankija otsustab riigihanget hinnata vaid lähtuvalt pakkumuste lõppmaksumusest, eeldab see hankijalt professionaalsel tasemel tehnilise kirjelduse koostamist. Hankija eksimused hankedokumentide, sh tehnilise kirjelduse koostamisel võivad päädida kulukate vaidlustuste, hankemenetluse venimise, ka kahjunõuetega.

Kui hankija on ekslikult jätnud välja mõne olulise töö kirjelduse või ei ole töö tegemise eeldatavat kvaliteeti või omadusi piisava täpsusega kirjeldanud, ei ole pakkuja kohustatud arvestama elementidega, mis tavapäraselt võiksid selle töö juurde kuuluda. Pakkuja lähtub hankija etteantud nõuetest ega pea arvestama tingimustega, mida hankija kirjeldanud ei ole. Tulemus - pakkumuse turuhinnast madalam maksumus. Nii võibki avalikkusel tekkida mulje, nagu teeks pakkujad põhjendamatult madala hinnaga pakkumusi. Aga probleem saab alguse ebakvaliteetsetest hankedokumentidest, sh tehnilistest kirjeldustest, ehk hankijaist.

Kui hankija avastab pärast lepingu sõlmimist, et tehniline kirjeldus oli puudulik, ja pakkuja teeb tööd esialgsete pealiskaudselt kirjeldatud tingimuste järgi, võivad lisatööd osutuda hädavajalikuks. Nende tagantjärele tellimine eeldab aga uut hankemenetlust või lepingu muutmist, mis on lubatud vaid erandjuhtudel. Mõistetavalt muudab see hanke kallimaks, kui eeldati.

Üksi hinnast lähtudes võib hankija sõlmida hankelepingu juhul, kui ostetava eseme või töö puhul puudub vajadus hinnata muid kriteeriume. Kui neid ei esine, ei mõjuta see ka pakkumuse koguhinda. Hankija peab aga tagama, et kõik tulevase hankelepingu tingimused on hankedokumentides ammendavalt määratletud.

Hankijal on seaduse järgi võimalus nõuda pakkujalt kirjalikku selgitust, kui ta leiab, et pakkumuse maksumus on hankelepingu eeldatava maksumusega võrreldes põhjendamatult väike.

Ministeerium julgustab hankijaid rohkem selgitusi küsima ja mitte valima hanke võitjat vaid pakkumuse madalamast hinnast lähtuvalt. Kui pärast lisaselgituste saamist leiab hankija endiselt, et pakkumuse maksumus on põhjendamatult väike, võib hankija pakkumuse põhjendatud kirjaliku otsusega tagasi lükata. Majanduslikult soodsaim pakkumine ei tähenda võitja otsustamisel lähtumist ainult madala hinna kriteeriumist.