Klassikalisele monetarismile rajatud majandusmudeli aeg läbi

Majanduskriisid on iseenesest tavailmingud, kuid neil on üks ühine muutuja, mis kujundab iga majanduskriisi eriliseks. Selleks muutujaks on kapitalistliku produktiivsusidee arengust tulenev majandusmudeli ammendumine ning suuremad majanduslangused ja -tõusud toimuvad just domineerivate ideede poolt moodustunud kriitilisel skaalal.

Praeguse depressiooni muudab võrdlemisi unikaalseks nähtuseks globaalse produktiivsusidee kriis, mis paneb proovile meie kõigi elujõulisuse, levides kui pindmine nähtus, mis hõlvab kiiresti tohutu ala ja imbub sügavale majandusse ainult seal, kus vastuvõtlikus pinnases - selle mikro- või baasstruktuurides - on lõhesid ja tühikuid. Kriis käitub nagu pinnavesi - imbub ainult sellesse, mis imab, ning voolab ainult sinna, kus tühi koht ees.

Selles majanduskriisis osalevad aga kõik. Ka näiteks Hiina, kes, ostes kokku ettevõtteid ja riikide võlakirju, suutis säilitada mitte ainult oma majanduskasvu, vaid ületas omaenese ootusedki, samal ajal kui tema peamised partnerid kannatasid viimaste aastakümnete sügavaima majanduslanguse käes. Miks?

Küsimusele vastamiseks ei tule süveneda Hiina ega Kaug-Ida majanduslikku fenomeni, vaid vaadelda hoopis Euroopa ja USA majandust. Ja selles ei ole midagi paradoksaalset, sest kogu Kaug-Ida rajas oma majandusedu Euroopast pärit, monetarismil põhinevale produktiivsusmudelile ja suuresti Ameerikast pärit, üsna kitsalt majanduskasvule ja massikultuuri kujundavatele turustrateegiatele. Nähtavasti suudavad need kaks asja moodustada kandva majanduspinnase peamiselt ühiskondades, mille olemuses on teatud annus nii traditsioonilist kui ka moodsamat totalitaarsust.

Praegune kriis osutab, et idas nii edukas kasvumajanduse mudel mõjub Euroopa kultuuriruumis anakronismina või koguni kohatuna. Seda eelkõige üha enam domineeriva individuaalse identiteedi tõttu, mis, omandades maailmavaate tunnused ja kujundades kogu eksistentsiaalse kultuuri, dikteerib paratamatult oma reeglid nii ühiskonna majanduskäitumisele kui ka suhtumise produktiivsusideesse tervikuna.

Senised majandusmudelid enam ei päde, kuna isegi raha käitub majanduses kultuuriti erinevalt ning nõnda ei allu reaalsus enam monetarismist kujundatud maailmamajanduse homogeensusnõudele. Siin ongi üsna suur osa kriisi põhjustest, omapärast ja unikaalsusest.

Tegemist on uue probleemiga, mis on juba ka majandusteooriasse jõudnud (vt G. A. Akerlof, "Explorations in pragmatic economics"; Akerlof/Kranton, "Economics and Identity"; "Identiteedimajandus pakub laiemat ja paremat visiooni", ÄP, 16.07) ja mille senistele käsitlustele saab ette heita vähemalt kahte asja.

Esimene neist on ennast üha enam üksikisiku identiteedile rajavasse majandusse imporditav neokollektivism (Akerlof ja Kranton on näitena toonud indiviidi militaarse kollektivisatsiooni), mida tehakse silmanähtavalt soovist klassikalist kasvumajandust reanimeerida, saades innustust Kaug-Ida mentaliteedile rajatud majandusedust ning turujõudlusest.

Teiseks kriitiliseks momendiks on majandusteaduse traditsiooniline nõrkus - kalduvus fenomenalismi. Pean siin silmas A. J. Ayeri või Rudolf Carnapi moodi lingvistiliselt korrastatud piiratust empiirilisega ja sellest tulenevat võimetust hõlmata indiviidi majandusteoreetilistesse arutlustesse iseseisvalt toimiva tegurina. Kuna inimene ei allu eriti empiirilisele kirjeldusele väljaspool meditsiini, kukub indiviid vaimse olevusena majandusteooriate täppisteaduslikult hõredast sõelast läbi, jäädes poeetide ja psühhoanalüütikute traditsiooniliseks huviobjektiks.

Siiski ei tähenda see teadusliku majanduskogemuse katkemist. Pigem vastupidi, majandusseadused ei kao kuhugi, nad toimivad vääramatult ja fataalse jõuga, kuid nad muutuvad. Lihtsalt klassikalisele monetarismile rajatud majandusmudeli aeg on läbi ja inimkond areneb edasi, ka vaimselt, mis tähendab, et ta individualiseerub üha enam.

Tuleviku inimkonda iseloomustab üsna hästi M. Foucault' tsitaat "...idee, nagu me elaksime kõik ühel ja samal planeedil, on siin ilmas üks kahjulikemaid", ja see kehtib ka majandusteaduse jaoks.

Näigu eeltoodu nii metafüüsilisena kui tahes, on siin ometi tegu nüüdisaja teaduse ja teadusmetodoloogia ühe peamise probleemiga. Ja majandusteadus, kui viimane suudab säilitada oma üldised diskursiivsed omadused (st piiritleda end keeles oma vaadelava objekti kaudu ja määratleda oma instrumendid), suudab toimida teadusena ka tulevikus.

Tegelikkus viitab aga ühele sügavamale tootlikkuse idee muutusele inimkonna ajaloos. Esiteks torkab silma reaalmajandusliku produktiivsuse langus lääne majandusruumis. Tootmine ja raha kolivad üha enam inimarengu mahajäämusest tingitud tühemikesse siin planeedil, võimaldades anonüümsel tootearendusel totalitaarselt realiseerida vanu, eelmisel sajandil sisseveetud tarbimisühiskonna ühisunelmaid, paljastades ühelt poolt senise majandusmeetodi mahajäämuse kriisi põhjusena ning osutades teisalt produktiivsuskujutelmade nihkumisele sotsiaalsest kollektivismist üksikisiku tasemele Euroopa kultuuriruumis.

Niisiis osutub lääne inimene esmakordselt majandussubjektiks, kes kujundab tõenäoliselt kogu majanduse indiviidi kultuurist ja identiteedist määratud reaalsuseks ning seal toimivad omad materiaalse käitumise reeglid ja majandusseadused. See on reaalne arengustsenaarium ka monetarismi jaoks, sest see, v.a rahamaailm, koosneb ka peamiselt inimestest, kes niikuinii enamjaolt usuvad, et materiaalne kultuur (sic!) on vaata et see kõige kallim asi ja seega ainus, mis midagi sisse toob. Nõnda ei ole meie heaoluühiskonnal ees mitte niivõrd kerge, kuivõrd huvitav aeg.