Teel ülereguleerimise poole

Keskkonnasaaste seostub paljudel eelkõige looduses esinevate kahjulike jäätmetega, vähem näiteks mürasaastega. Üllatusena võib tulla seegi, et normatiive ületava müra põhjustamine pole ainuüksi keelatud, vaid kvalifitseerub teatud juhtudel lausa kuriteoks.

Homme on riigikogu täiskogus karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu, millega karmistatakse keskkonnakuritegusid. Näiteks (taas)-kriminaliseeritakse normatiive ületava müra põhjustamine, kui sellega tekitatakse oht inimese elule või tervisele (ka ettevaatamatusest). Seega piisab nüüd vaid hooletult müraga inimese tervise ohtu seadmisest, kui juba on sooritatud süütegu.

Praeguseks on mürakuritegude kohtupraktika nullilähedane ja eelnõus ettenähtud muudatustega läheb nende väljaselgitamine veelgi keerulisemaks. Füüsilisi tagajärgi inimese tervisele ei ole vaja tuvastada, piisab, kui tervisele on põhjustatud oht. Veelgi olulisemaks muutub müra taseme ning selle olemasolu tuvastamine teo toimepanemise ajal. Müra tekib ja kaob jälgi jätmata - selle helitaset ei saa tõsikindlalt tõendada ei helisalvestise ega mobiilianduriga. Eksperte aga ei ole tavaliselt lihtsalt võimalik kuriteo toimumise ajaks kutsuda.

Kõnealused karistusseadustiku sätted viitavad normatiividele. Paraku ei kata praegu kehtivad normatiivid (sh sotsiaalministri 2002. a määrus) mitte igasugust müra. Reguleeritud on impersonaalne müra, kuid inimtegevusest põhjustatud müra (olmemüra) ei reguleeri meil ükski normatiiv.

On selge, et siin on meie õiguses väga suur lünk. Samas on inimese tervise ohtuseadmine müraga aga kuritegu, mille tõendamist ei kergenda ka ükski õigusakt.

Mürakuriteod vajavad põhjalikku lahtiseletamist nii seadusandja kui ka juristide poolt. Kohtupraktikale lootma jäädes võime ühel päeval olla vastamisi tõeliste kurioosumitega. Võidakse hakata kutsuma politseid kohale ööklubidesse ja kinodesse, kui sealne helitase ületab sotsiaalministri määruses ettenähtud norme ning mõnel teenuses pettunud külastajal on parasjagu käepärast ka müramõõtjaga nutitelefon või kui naabrite öine tuline riid lubatud detsibelle ületab.

Õigusriigis on normaalne, et paragrahvide vahel on ka pisut tühja ruumi, mida sisustavad moraalinormid ja tavad. Elu ei pea olema ülereguleeritud ning igale normist üleastumisele ei pea vastama kohe ka karistusseadustiku paragrahv. Tekib küsimus, kas meie ühiskonnas on vajadus sellise teo kriminaliseerimise järele? Võib-olla tasub seadusandjal teha hetkeks paus ja mõtiskleda vaikselt müra üle.