Presidendiinstitutsioon on Eestile liigne uhkus

ÄP 06. jaanuar 2011, 00:00

Sotsioloog Andrus Saar tuli paar päeva tagasi välja ettepanekuga, et presidendiinstitutsioon tuleks Eestis kaotada. Presidendil pole erilisi funktsioone järele jäänud, aga selle institutsiooni ülevalpidamine nõuab riigilt suuri kulutusi.

Mõte pole uus - selle käis Äripäev välja aastaid tagasi ning ettepaneku toetajate sekka tuli ka tollane Euroopa Komisjoni asepresident, praegune transpordivolinik Siim Kallas, kelle arvates on mõttekas presidendi ja peaministri amet ühitada.

Funktsioonideta president. Tõstsime teema üles taas augustis 2006, presidendivalimiste eel, sest need kiskusid rappa. "Kui Eesti majandus töötaks sama ebaefektiivselt kui presidendi valimise poliitika, siis oleks tagajärg see, et tsirkust on küllaga, aga leiba mitte," kirjutasime siis.

Äripäev arvab praegu samamoodi: presidendiinstitutsioon tuleb kaotada. Argumente selle seisukoha kasuks on vahepealsed aastad juurdegi toonud.

Oleme ühinenud Lissaboni leppega, Euroopa Liidul on president (mis siiski meie meelest ka sama mõttetu ametipost) ja välisminister, oleme 1. jaanuarist euroalas. Lühidalt - suured otsused, sealhulgas välispoliitikas, kujundatakse mujal. Oma siseriiklike asjadega tuleme toime ka ilma presidendiinstitutsioonita. Rahvusvahelisel areenil võib meid vabalt esindada peaminister või riigikogu esimees.

Aupresident. Eestile on seega president liigne uhkus, suurte riikide kommete ülepingutatud järeleaimamine. Rohkem nagu auamet. Aga sama hästi võiksime eeskuju võtta hoopis neist riikidest, kus presidendi ja valitsusjuhi amet on ühitatud. USA, Šveitsis näiteks täidab riigipea ülesandeid keegi valitsusliikmeist ühe aasta kaupa. Mitte midagi ei juhtu, kui uusaastakõne peab peaminister või kui kaitseväe ülemjuhataja on näiteks riigikogu esimees.

Sääst on, kuid väike. Kui Saar peab presidendiinstitutsiooni kaotamist eelkõige kokkuhoiu küsimuseks, siis rahaline sääst on siiski üsna väike, 4-5 miljoni euro ringis aastas. Või isegi väiksem, kui arvestame, et mõni kohustus on siiski selline, mida tuleb kellelgi teisel täita ka siis, kui meil enam presidenti pole. Näiteks seaduste väljakuulutamine, ministrite ametisse nimetamine ja ametist vabastamine. Esimesena nimetatud ülesande usaldaks toimetus õiguskantslerile, teise riigikogu esimehele. Kõhklusi tekitas meis vaid see, kes peaks esitama ja/või vabastama ametist peaministri. Samas on meie meelest riigikogu esimees pädev ka otsustama, kes peaks kokku panema valitsuse.

Jagame ülesanded. Presidendile on jäänud vähe funktsioone. Jagame need riigikogu esimehe, õiguskantsleri ja peaministri vahel. Ja see on poliitilise otsustuse küsimus, kas riigipeaks nimetada riigikogu esimeest või peaministrit. Toimetus eelistab viimast varianti.

Loobumine ei tohiks emotsionaalselt keeruline olla. Presidente on Eesti näinud kokku vähem kui 50 aasta jooksul. See ei ole ajalooline traditsioon, nagu näiteks brittidel kuningatroon. Tunded on mängus vaid president Lennart Meriga seotult. Tema tegi ära õigupoolest kõigi meie presidentide töö - Eesti sidumise Läänega. Oleme seal, kuhu minna tahtsime. Ei midagi isiklikku, Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 18:45
Otsi:

Ava täpsem otsing