Privaatsus ja anonüümsus internetiajastul igandid

Andmekaitse inspektsioon riputas eile oma kodulehele juhendmaterjali isikuandmete töötlemiseks töösuhetes, mille järgi peab näiteks tööandja töötajat tema tööaadressil oleva e-posti lugemisest ja tema kohta taustainfo kogumisest ette teatama.

Andmekaitse inspektsiooni abimaterjal määratleb muu hulgas ka selle, kuidas peaks säilitama isikuandmeid pärast töötaja töölt lahkumist, millal sulgeda tema tööalane e-postiaadress, millised andmed on delikaatsed isikuandmed ja millal on nende töötlemine lubatud. Juhendmaterjali oli vaja, kuna seadus erinevaid olukordi ei reguleeri, ütleb selle materjali väljatöötamise juures abiks olnud Raidla Lejins & Norcous partner, advokaat Ants Nõmper. Äripäev nõustub Nõmperiga.

Toob selgust. Äripäev kiidab andmekaitse inspektsiooni, sest see pea sajaleheküljeline juhend on meile teadaolevalt esimene tõsisem katse seda hämarat tsooni veidikenegi valgustada. Sest kas oskab keegi öelda, kus täpselt jookseb piir inimese/töötaja era- ja tööelu vahel? Milliseid andmeid tohib tööandja töövõtja kohta koguda, milliseid mitte? Kas tööandja tohib mu kirjakasti kallale minna ja mu e-kirju lugeda?

Anonüümsust pole. Kuid - Äripäeva arvates peaks iga inimene, olgu ta siis töövõtja või -andja, omale kõigepealt selgeks tegema, et anonüümsust ja privaatsust internetiajastul tegelikult pole. Pole olnudki. Iga samm, mis me netis teeme, on tagantjärele tuvastatav. Iga kiri, mille saame või saadame, iga kommentaar, mille vihasena kusagile postitame. Iga sissekanne, mis Facebooki-Twitterisse riputame. Ning siin ei päästa ükski juhend.

Mujalt maailmast on juba küllalt kuulda olnud juhtumeist, kus üks või teine inimene on suhtevõrgustikes ettevaatamatu käitumise tõttu töölt vabaks "saanud". Mõni ka haigus- või kindlustushüvitiseta jäänud. "Esmajoones peaks oma eraelu kaitsma iga inimene ise," ütleb see juhend ja sellegagi saab ainult nõustuda.

Toob bürokraatiat. Teiseks. Igasugune katse millessegi valgust heita tähendab ju kohe reguleerimist, lepinguid, eeskirju ja bürokraatiat. "Raskemaks läheb ehk see, et tööandja peab kehtestama erinevad juhendid või siseregulatsioonid. Näiteks, kui kaua ta töötleb andmeid pärast töötaja lahkumist või kui kaua töötaja e-posti aadress on avatud, milline on töötajale lubatud ja keelatud internetisaitide loetelu, kuidas jälgitakse tema e-posti," räägib Nõmper.See tähendab paljudele ettevõtetele lisatööd, see lisab me kõigi ellu veel kübekese bürokraatiat.

Jah, Äripäevale meeldiks, kui kõik inimesed suudaks headest tavadest, üldistest eetika- ja moraalinormidest, kirjutamata seadustest kinni pidada. Sest tegelikult, miks üldse peaks töökoha e-postiaadressilt midagi ostma-müüma või netifoorumites kraaklema? Miks peaksime tööandja aega ja materiaalseid vahendeid eralõbuks kasutama?

Teisalt, töövõtja ja -andja vahel peaks mingisugune usaldus olema. Ehk et kui ühel inimesel on tööülesanded korrektselt täidetud, ei ole väike lõõgastus internetis üldjuhul nii kulukas, et ei võiks korra uudiseid kiigata või sõbrale e-kirja saata. Ja polekski mingeid lisajuhendeid vaja. Aga juhendivaba elu vist ei kuulu tänapäeva maailma juurde.

Autor: ÄP