Rõõmus itaallane Pulcinella vanalinnas asuvas keldris

Keldrirestoranide suhtes olen ma skeptiline. Joogikohtadeks need kõlbavad, aga keldris söömine pole mulle kunagi meeldinud. Ometi oli restoranis Pulcinella tore nii juua kui ka süüa.

Lõuna-Itaaliast pärit omanikud on vanalinnakeldri vägagi soojaks ja päikeseliseks muutnud. Kõik sobib, isegi plastist nipsasjad ei tekita piinlikkust. Vastupidi, voolava vee ja pitsalabidat liigutava pagariga nukunurk kutsub lausa lähemalt uurima. Omaniku ema olevat kogu sisekujunduse ise välja mõelnud ja valmis teinud. Emad suudavad palju, ju on ka sellel emal peale küüslaugu- ja lillevanikute oma poja restorani jaoks ohtralt armastust ja soojust jätkunud.

Söögikohtadele pannakse igasuguseid imelikke nimesid, ilma et neile sisekujunduses või menüüs mingeidki viiteid oleks. Pulcinella lugu aga seletatakse restorani koduleheküljel põhjalikult ära (küll ainult inglise keeles) ja seda toredat tegelast saab restoraniseinal ka maalituna näha.

Esmamulje restoranist loovad lopsakas singilett ja kerajas pitsaahi. See pole enam uudis, et Itaalia söögikohas ehtne pitsaahi on - neid leidub siin ju päris palju, aga tore ikkagi. Eriti neile, kes seda saiatoodet armastavad. Mina pole suutnud pitsat endale armsaks süüa, seepärast ei oska ka Pulcinella oma õiglaselt hinnata. Igatahes nägi mu lauakaaslase tomati, mozzarella ja singiviiludega pitsa Napoletana päris ehtne välja.

Parim osa restoranis pakutavast tuuakse kohale otse Itaaliast. Äsja oli saabunud mozzarella di bufala ehk pühvli-mozzarella, mida tehakse vesipühvlite piimast. Seda ma tellisingi, rukola ja tomativiiludega. Muidugi oli maitsev, mõnusa värske farmimaiguga.

Veel rõõmustas Pulcinella mind täidetud pastaga. Valida oli ricotta ja spinatiga ravioolide, lihatäidisega tortelliinide ning veiseliha ja seentega quadrelli'de vahel.

Eelistasin viimaseid, quadrelli'd on nagu ravioolid, ainult natuke suuremad. Jäin rahule, maitse oli jõuline, rikkalik, rohkem lihane kui seenene ja hakkas lahedalt kokku majaveiniga. Natuke sööme ju ka silmadega - Pulcinella rõõmsavärvilised nõud andsid toidule kindlasti itaaliapärast maitset juurde.

Itaalia restoran pole ilmselt kõige õigem koht, kus õhtusöögi lõpetuseks teed tellida - itaallased on ju tuntud kirglike kohvijoojatena. Hädapärane valik oli aga täiesti olemas ja minu roheline tee toodi lauale koos teesõelaga, nii et sain kangust ise timmida.

Pulcinellas pidin kümmekond minutit kaaslast ootama ega tellinud alguses midagi. Et mul igav ei oleks (!) näitas ettekandja seni restorani ruume, tutvustas menüüd ja omanikkegi. Pulcinellal on vedanud - seal töötab Ingrid, üks meie linna vahvamaid ettekandjaid, kes oma eba-eestlasliku suhtlusrõõmuga juba varasemast ajast meelde on jäänud.