Lipp oli Rootsi diplomaadi ainus relv

Kadri Bank 25. veebruar 2011, 00:00

Rootsi diplomaat Dag Sebastian Ahlander, kes asus Nõukogude Liidu lagunemise eelõhtul tööle Rootsi peakonsulina Leningradis ning rajas Tallinna ja Riiga esimesed konsulaarpunktid, nimetab lipukest auto küljes oma ainsaks relvaks. "Kahe kriisi - Vilniuse verise pühapäeva ja augustiputši - ajal 1991. aastal sõitsin ma autoga ringi ja parkisin selle parlamentide ette, et lihtsalt oma lippu näidata. Lennart Meri on pidanud seda oluliseks toetusavalduseks," meenutab ta.

Osa Balti riikide ajaloost. Eelmisel neljapäeval avalikustas Rootsi välisministeerium üle 20 aasta tagasi Rootsi diplomaatide poolt kodumaale lähetatud raportid ja analüüsid Nõukogude Liidu lagunemise ja Baltimaade iseseisvumise kohta. 1989.-1991. aastast pärit dokumendid sarnanevad sisult ja stiililt vägagi ajakirjanduslike reportaažide või isegi ilukirjanduslike katsetustega, tehes kokkuvõtteid kohtumistest nii Gorbatšovi, Jeltsini kui ka Balti poliitikutega. Leidub ka refereeringuid venekeelsetest ajalehtedest ja koduministeeriumile antakse selgitusi Baltimaade ajaloo iseärasuste kohta.

Kuigi praegune välisminister Carl Bildt otsustas dokumendid avalikustada osalt seetõttu, et näidata Rootsi diplomaatide oskuslikkust ja analüüsivõimet, tunnistasid diplomaadid ise, et tundsid end NLi lähetatuna täiesti tundmatus kohas vette visatuna. Stockholmis toimunud seminaril meenutasid nad, et kodumaaga suhtlemine oli vaevaline, sest kaugekõne tellimuse täitmine võis võtta päevi, raportite kirjutamiseks oli vähe aega, sest iga nädal tuli sõita kolme Balti riigi vahet, ja strateegilised juhised koduministeeriumilt olid peaaegu olematud.

Ohtlik ettevõtmine. Ahlander ja Riias asuva konsulaarpunkti konsul Lars Fredén olid esimesed ja tükil ajal ka ainsad välisriigi diplomaadid, kes sellist kirjavahetust kodumaaga pidasid. Seetõttu polnud ühtki kolleegi, kellega nõu pidada. Ja õieti polnud ka välisministeeriumilt vastust, millisel õiguslikul alusel seda tehti, sest diplomaatide tööd reguleeriv Viini konventsioon poliitilist raporteerimist ei puuduta. Ahlander märgib, et kui asjad oleksid läinud teisiti, siis oleks neist saanud nõukogude võimule kindlasti selge sihtmärk.

Sündmuste käiku raske tajuda. "Kõik, mis mul sellele ajale tagasi mõeldes meenub, on see, kui külm oli, kui pime oli ja kui üksildane ja väsinud ma olin," meenutab Fredén. "Ma ei tahagi väita, et ma sain aru, mis tegelikult sündis," jätkab ta. "Meil oli ettekujutus, et Nõukogude Liit võib kokku variseda, aga me ei teadnud, millal. Ma ise oletasin, et see võiks juhtuda 1990. aastale järgneva 5-10 aasta jooksul. Kogu selle aja tegutsesime me Baltimaades ja Moskvas aga lõputus hallis tsoonis."

Rootsi tollane suursaadik Moskvas Örjan Berner märgib, et baltlased küll kahtlemata alustasid iseseisvumisliikumist koos grusiinide ja mingil määral armeenlastega, kuid NLi lagunemisel sai tegelikult määravaks olukord Venemaal ja lõpus ka Ukrainas.

"Me teadsime küll, et majanduslikult oli NLi olukord väga keeruline. Aga me ei pannud kokku kolme olulist fakti: et nafta hind oli alates 1985. aastast aina langenud, et olid olnud äärmiselt halvad vilja-aastad ning et riigi laenud kahest lääne pangast ja kahelt valitsuselt tegid peaaegu võimatuks NLi jaoks olukorraga toimetuleku," ütles Berner. "Elanikkonna toiduga varustamist poleks saanud teha ilma läänelt lisakrediiti saamata. Ja seda poleks neile kindlasti antud, kui NL oleks otsustanud kasutada relvajõudu Baltimaade, Gruusia või venelaste vastu."

Viis, kuidas Venemaal riigipööre toimus - st äärmiselt amatöörlikult ja ebakindlalt-, võib Berneri sõnul viidata sellele, et isegi Venemaa opositsioonipoliitikutel oli aimdus, et kui ka nemad tulevad võimule, laguneb NL niikuinii.

Nõukogude Liidu lagunemise perioodi jääb ka Rootsi üks suuremaid välispoliitilisi ebaõnnestumisi.

Ahlander meenutas, et Rootsi tollane välisminister Sten Andersson tahtis näidata, et ta toetab Gorbatšovi reforme.

Andersson ütles diplomaatidele, et Rootsi peamine ülesanne on teha Baltimaadest perestroika musternäide.

1989. aasta novembris, kui Andersson aga Tallinna külastas, toimus mõlema riigi ajakirjanikele pressikonverents. "Andersson tuleb ja otsekohe küsivad ajakirjanikud, kas Eesti on või ei ole okupeeritud," meenutas Ahlander.

"Härra Andersson räägib pikalt Rootsi välispoliitilistest põhimõtetest (neutraliteedipoliitikast - toim). Teeb seda kolm korda, aga neljandal korral kaotab enesevalitsuse ja karjatab: "Ei." Kõik ajakirjanikud lahkuvad ruumist ja kiirustavad kohe lahvatavat skandaali raporteerima. Meil (diplomaatidel - toim) võttis kaks aastat, et jätta seljataha see dramaatiline Rootsi välispoliitika ebaõnnestumine," kirjeldas Ahlander.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 18:48
Otsi:

Ava täpsem otsing