Teisipäev 6. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Lääne jaoks kangelane, Venemaale hauakaevaja

Katri Soe-Surén, Katre Pilvinski 02. märts 2011, 06:50

2. märtsil tähistab Mihhail Gorbatšov oma 80. sünnipäeva. Kui lääneriikide jaoks on tegemist Berliini müüri lammutaja ja külma sõja lõpetajaga, siis Venemaal peetakse teda riigi lammutajaks. Saksamaal, aga ka Eestil on põhjust talle selle eest tänulik olla.

„Kes hiljaks jääb, seda trahvib elu“ – see Mihhail Gorbatšovi endise Ida-Saksamaa juhtidele öeldud lause käib ka ta enda kohta. Kui ta 80ndate aastate lõpul reformidega alustas, oli selleks juba liiga hilja. Gorbatšovi algatatud reformid viisid vastu tema tahtmist Nõukogude Liidu lagunemisele. Gorbatšov kaotas karistuseks võimu, aga maailm ei olnud ka pärast tema lahkumist areenilt enam endine.

Saksamaal on Gorbatšov tänaseni ülipopulaarne. Kantsler Angela Merkel avas isiklikult Brandenburgi värava lähedal Gorbatšovi 80. sünnipäevale pühendatud fotonäituse. President Christian Wulff korraldas Gorbatšovi auks piduliku lõunasöögi. Merkel tänas näitust avades Gorbatšovi muu hulgas ka selle eest, et viimane põhjalikult ta elu muutis: endisest idasaksa apoliitilisest füüsikust sai ühendatud Saksamaa esimene naiskantsler. Merkel ütles tunnustavalt, et Gorbatšov „pani ajaloos suure kivi veerema.“ Ka Gorbatšov ei hoidnud end komplimendiga tagasi: „Vaadake, millise imelise kantsleri ma sakslastele kinkisin!“

Gorbatšovi isiknäitust ei avatud läinud nädalal siiski mitte ainult Berliinis, vaid ka Moskvas. Ajakiri Der Spiegel märkis ära, et näituse „Perestroika“ avamisele Moskvas kiviviske kaugusel Kremlist ei olnud tulnud ühtegi Kremli esindajat. Küll on aga kohal USA suursaadik Moskvas John Beyrle.

„Demokraatia on Venemaal võimalik“
Gorbatšov ise, kes on oma 80. sünnipäevaga seoses välispressis antud intervjuusid kasutanud peamiselt Putini ja Medvedevi kritiseerimiseks, ütles Moskvas näitust avades: „Ma ei usu, et meie, venelased, oleme neetud elama diktatuuris ja et igaühes meis on Stalini ja Ivan Julma geen. Demokraatia on Venemaal võimalik.“ Gorbatšov tõdes samas, et tee, mille ta kunagi rajas ja mida mööda käis, kasvab jälle rohtu.
Gorbatšov räägib välispressis manipuleeritud valimistest Venemaal, opositsioonivastastest repressioonidest ja Putini-Medvedevi „uskumatust ülbusest“. "Meil on parlament, kohtud, president ja peaminister. Aga see ei ole enamat kui dekoratsioon ja demokraatia imitatsioon,“ ütles Gorbatšov eelmisel nädalal Moskvas ajakirjanikele. Putini partei Ühendatud Venemaa on tema sõnul „Nõukogude Liidu kommunistlikust partei vilets koopia“. 
„Gorbatšov on mees, kes tegi, mida ta õigeks pidas. Tema südametunnistus on puhas. Venemaa oma mitte,“ resümeerib Spiegel.

Kuus aastat, mis muutsid maailma
Gorbatšovi kuus võimuaastat Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei peasekretäri, Ülemnõukogu esimehe ja Nõukogude Liidu presidendina olid tormilised. Neisse mahub hulgaliselt reforme nn kuivast seadusest glasnosti ja perestroikani, samuti tuumarelvastusest ja keskmaarakettidest loobumise lepped USAga. Aga ka Bakuu ja Thbilisi veresaunad, rahutused Mägi-Karabahhias, samuti ohvriterohke maavärin Armeenias ning Tšernobõli katastroof. Selle rea lõpetab aastal 1991 Varssavi Pakti lagunemine, augustiputš ja Gorbatšovi loobumine võimust. Aasta enne seda, 1990 antakse Gorbatšovile Nobeli rahupreemia.

Gorbatšovi  teeneteks tuleb pidada tabude murdmist, seda näiteks stalinismi kuritegude koha pealt ning Molotov-Ribbentropi  mittekallaletungipakti 1939. aastast pärit salaprotokolli avalikustamist. Talle on muu hulgas ette heidetud infosulgu Tšernobõli katastroofi järel. Venemaal nähakse temas tänaseni kõhklejat, kes viis riigi kaosesse.

Balti riikide jaoks oma tähendus
Gorbatšovi sõnum Balti riikidele aastal 1990: „Te olete vabad. Aga elama peame ikka koos.“
Gyorgy Dalos kirjeldab oma värskelt ilmunud biograafias „Gorbatšov. Inimene ja võim“ värvikalt Gorbatšovi suhtumist Balti riikide iseseisvuspüüdlustesse. Kui tulid esimesed KGB agentide saadetud teated Baltikumi vabanemissoovist, siis Gorbatšov neid ei uskunud. „Kui nad ülejäänud Liidust lahku löövad, siis nad hukkuvad,“ arvas Gorbatšov. Gorbatšovi puhul oli mängus nii enesepettus kui naiivsus, eelkõige aga tema puudulik tunnetus rahvusküsimuse suhtes, kirjutab Dalos: „Gorbatšov lähtus eeldusest, et Nõukogude Liit oli seaduslik ühendus, ning Balti riikide sellesse kuulumine legitiimne.“
1990. aasta jaanuaris Leedut külastades tegi Gorbatšov ettepaneku koostööks ja majanduslikuks integratsiooniks: „Me kõik oleme üksteisest sõltuvad. Võtkem kas riigikaitse, kommunikatsioon, sadamad, mis meie hiiglaslikku maad maailmaga ühendavad. Meie riik investeeris vahendeid, et need sadamad saaksid eksisteerida. Mida teie vabariik sai? Ma pean ütlema, et mitte küll kõik, aga palju. Ja kokkuvõttes saite Liidult rohkem valuutat kui te ise eksportkaupu tootsite. Teie olete vabad. Ka mina olen vaba. Aga elama peame ikka koos.“
Dalosi kommentaar: „Kui eksisteeris teatud laadi poliitiline pimedus, siis oli see tiraad selgelt selle väljendus. Rahva esindajaid, kelle suurim rahvuslik trauma oli liitmine Nõukogude Liiduga, sel viisil kingitud valuutaga lehvitades koostööle üles kutsuda – see oli umbes sama stiilne kui äsja vägistatud naise tantsima kutsumine.“
Tol korral Leedust lahkudes oli Gorbatšovile lõpuks siiski selge, et kolme väikese vabariigiga tuleb tal hüvasti jätta. Teel Vilniuse lennujaama olevat Gorbatšov vaikselt omaette öelnud: „Mis neile õieti sisse on läinud? Selle peale peaks võtma.“

Marko Mihkelson: Gorbatšovi ei saa üheselt hinnata
Riigikogu liige, Balti Venemaa Uurimise Keskus OÜ omanik

Mihhail Gorbatšovi roll Nõukogude Liidu viimase liidrina pole kindlasti vaid üheselt hinnatav. Suures plaanis oli ta sündmuste pantvang, sest Nõukogude majanduse ja ühiskonna murenemine algasid enne tema võimuletulekut 1985. aasta kevadel. Asjaolu, et ta ei püüdnud teha katset Berliini müüri jõuga säilitamiseks, on teinud temast läänemaailmas kindlasti positiivse tegelase. Olgem ausad, ilma Poola ja teiste raudse eesriide taga olnud riikide vabanemiseta poleks järgnenud ka meie taasvabanemist. Samas hoidis Gorbatšov kuni viimase hetkeni kinni Nõukogude impeeriumi piiridest ega olnud nõus leppima rahvaste vabaduspüüdlustega. Veel aastaid hiljem pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist on ta rõhutanud, et kui poleks olnud Boriss Jeltsini võimuambitsioone, oleks olnud võimalik liitriik säilitada.
Kodumaal on Gorbatšov siiski paljudele jäänud meelde kui kunagise suure ja võimsa riigi lammutaja. Samas väärib tunnustust, et ta on eriti viimasel ajal võtnud kaitsta vabaduse ja õigusriigi põhimõtteid Venemaal.

Tiit Vähi: Sellele mehele on Eestil põhjust tänulik olla
Silmet Grupp AS juhatuse esimees

Oma olemuselt oli Gorbatšov demokraat, kuigi toonase Nõukogude Liidu mõistes. Mees, kes viis võimu tsentrist kohtadele, ehk siis võttis tünnilt vitsad pealt. Kuigi Gorbatšovi idee oli Nõukogude Liitu koos hoida, lagunes see tünn laiali. Aga Gorbatšovi suur teene oli, et see toimus ilma suurema verevalamiseta. Oleks võinud minna palju hullemini – meenutagem kas või Jugoslaavia sündmusi. Nõukogude Liit läks laiali suhteliselt normaalselt. Ja mis Eesti jaoks oluline – Gorbatšov kuulutas õigustühiseks MRP lepingud.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
04. March 2011, 08:57
Otsi:

Ava täpsem otsing