Eesti riik ei ole liiga õhuke

Kas Eesti Vabariik on liiga õhuke või mitte? Meedias on president Toomas Hendrik Ilvese 4. aprilli kõnest riigikogu uuele koosseisule esiletoovalt tsiteeritud seda, et Eesti riigistruktuure on kohati liiga palju optimeeritud, mistõttu meil napib kriisiolukordades tugevusvaru. Avalikkuseni on see väide jõudnud toimetuste lisakommentaariga, nagu oleks meie riik juba liiga õhuke.

Pean vajalikuks rõhutada, et tugevusvaru ehk riigipoolsete kulutuste suurendamine kriitilistes valdkondades (näiteks riigikaitse, sisejulgeolek ja tervishoid) ei saa ega tohi välistada edasist ja jõulist kulude kärpimist valdkondades, kus meie riik veel ikka liiga "paks" on. Need eesmärgid pole omavahel vastuolus, nagu pole vastuolus samaaegne kätelihaste treenimine ja vööümbruse rasvakihi vähendamine.

PwC maailma tippjuhtide uuring näitas, et kriisist väljusid edukatena need ettevõtted, kes tegid raskeid ja julgeid otsuseid ning olid avatud, uuenduslikud ja paindlikud. Eesti riik tegi sarnaseid julgeid otsuseid ning praegu võime väita, et väljusime riigina samuti kriisist selgete võitjatena. Samas on riigijuhtimise efektiivsuses veel kindlasti kasutamata võimalusi ühisväärtuse suurendamiseks, mis lõpptulemusena võimaldaks kasutada kokkuhoitud raha kas parema avaliku teenuse pakkumiseks või riigi tugevdamiseks nendes valdkondades, kus see tõesti vajalik on.

Ühelt poolt on avaliku sektori suur osakaal riigi majanduses Eesti väiksusega kaasnev paratamatus: väikese struktuuri halduskulud ongi proportsionaalselt suuremad kui suure omad. Teisalt annab just väiksus meile konkurentsieelise ja võimaluse viia tõhusalt ja kiirelt läbi olulisi muudatusi.

Kokkuhoiuvõimalusi on küllaga. Riigi tasandil on üheks oluliseks kokkuhoiuvõimaluseks kindlasti nn riigi teenuskeskuse loomine - ettepanek, millega ettevõtjate konsortsium tuli välja juba 2009. aastal ning mille mõtet rahandusministeerium nüüd väiksemas mahus ka realiseerida proovib. Riigi funktsioonide osaline tsentraliseerimine ning sobivates lõikudes erasektorilt sisseostmine annaks olulist kokkuhoidu näiteks tööjõu- või hankekuludelt, olgu tegu kontoritarvete ostu või autopargi haldusega - ja me räägime siin teiste riikide näitel kümnetest, kui mitte sadadest miljonitest eurodest.

Teenuskeskus on vaid üks näidetest, kus riik saab täiesti põhjendatult veel "õhemaks" muutuda, kasutada seetõttu efektiivsemalt ära maksumaksjate raha ning pakkuda teisalt oma kodanikele väärikat ja püsivat tuge seal, kus seda tõesti vaja on.