Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Aitäh Postimehe anonüümsele allikale
Eestis suhtutakse ajakirjanikele info jagamisse halvustavalt. Küll nimetatakse seda pealekaebamiseks, küll koputamiseks. Seda näitas debatt Langi nn meediatrahvide eelnõu üle ja ka viimane Veerpalu juhtum. Või ka Wikileaks, mille abil avalikuks saanud fakte ei soovinud Eesti poliitikud kommenteerida, põhjendades, et nad pole nõus andma hinnanguid varastatud ja siis avalikustatud info kohta. Tegelikult oli see poliitikutele mugavaks ettekäändeks, et hoiduda ebamugavatele küsimustele vastamisest.
Eestis ollakse seisukohal, et info lekitamine ja mõne saladuse paljastamine on taunimisväärne ning hakatakse lekitajat otsima. Muidugi oleks otsustajatel mugavam, kui neil oleks võimalus infot kinni hoida või varjata, kuid sageli on varjamise eesmärk enda naha hoidmine või mingi pahateo kinnimätsimine.
Ajakirjanikele infot jagavatel allikatel on erinevad motiivid. On neid, kes soovivad kellelegi halba ja üritavad meediasse n-ö komprat sokutada. Käituvad kättemaksust või solvumisest ajendatuna. On neid, kes soovivad saada mingit eelist, näidates meedias konkurenti halvas valguses. Kindlasti lekitatakse infot, et selle avalikuks tulekust saada kasu. Aga on ka neid, keda sunnib infot jagama südametunnistus. Sageli on nad ise proovinud midagi muuta, aga pole suutnud. Nad pole toimuvaga rahul ning otsustavad abi saamiseks pöörduda meedia poole. Neid tõukab tagant soov muuta midagi paremaks. Sellised allikad on ajakirjanikule kõige väärtuslikumad. Selliseid allikaid me otsime ja üritame värvata.
Ekslik on arvata, et ajakirjanik tormab iga saabunud vihjet lehes ära trükkima. Äripäeva kogemusest võin öelda, et suurem osa laekunud vihjetest rändavad ühel või teisel põhjusel prügikasti. Sageli just seetõttu, et infot jaganud allikas ei ole usaldusväärne või pole tema motiivid kõige ausamad. See ei tähenda muidugi, et jätaksime tegemata loo, kui mõni ettevõtja omakasu eesmärgil jagab konkurendi kohta olulist infot. Kui info peab kontrollimisel vett, siis me selle ka avaldame.
Faktid Andrus Veerpalu dopingujuhtumi kohta said avalikuks tänu sellele, et oli üks (või mitu) informeeritud inimene, kes otsustas tema käsutuses olnud infot ajakirjanikuga jagada. Ma ei tea selle allika motiive, kuid ma soovin teda tänada julguse eest ajakirjaniku poole pöörduda. Samuti tänan seda allikat, kes Postimehe ajakirjanikule avaldas info Edgar Savisaare Venemaalt rahaküsimise kohta. Tänan ka neid Äripäeva lugejaid, kes on Äripäeva ajakirjanikke infoga varustanud ning aidanud Eesti ärikeskkonda läbipaistvamaks ja ausamaks muuta.