Tuul versus põlevkivi. Uks lüüakse alternatiivenergia ees kinni

Ajal, kui mujal maailmas loobutakse keskkonnale kahjulikest fossiilsetel kütustel töötavatest elektrijaamadest, värskendab Eesti oma põlevkivienergeetika poliitikat ning ajab udujuttu odavast põlevkivi- ja kallist tuuleelektrist.

Eesti põlevkivienergeetika sündis siis, kui NSV Liidu energeetikaministeeriumis heideti pool sajandit tagasi pilk Balti liiduvabariikide kaardile.

Kuna Eesti NSVs leidus põlevkivi, otsustati, et Narva alla ehitatakse suured põlevkivielektrijaamad. Läti NSVs jäi silma Daugava jõgi, mis sai hüdroelektrijaama. Leedu NSVs polnud kumbagi võtta ja nii rajati Ignalina aatomielektrijaam. Otsust argumenteeriti vajadusega olemasolevad ressursid kähku kasutusele võtta.

Eesti põlevkivienergeetika praegune võimsus on 2000 MW. Taasiseseisvumise järel on sellest installeeritud 430 MW. Veneaegsed põlevkiviplokid suletakse 2020. aastaks. Kuna aga Moskva aastakümnetetagust otsust Eestis ilmselt ikka veel õigeks peetakse, on majandus- ja kommunikatsiooniministeerium koos Eesti Energiaga nõuks võtnud ehitada veel kaks põlevkiviplokki võimsusega 600 megavatti (kokku).

Et baaskoormust kannavad ka koostootmisjaamad võimsusega 230 MW ning kuna neidki tehakse juurde, on baaskoormusjaamade võimsus mõne aja pärast umbes 1300 MW. Uks alternatiivenergeetika ees lüüakse kinni, seis külmutatakse viiekümneks aastaks.

Tuulejõujaamu on meil praegu võimsusega148 MW. Masu alguses oli Eesti energeetika arengukavas tuuleenergeetika 2020. aasta ülesandeks seatud 900 MW, aga kuna elektrienergia tarbimine vähenes, tõmbas majandusministeerium eesmärgi 400 MW peale. Öeldi, et ka Euroopa Liit ei nõua meilt rohkem.

Tuuleenergeetikud polnud päri. Tuuleressurssi ja selle rakendamise tehnilisi võimalusi on Eestil vähemalt 1200 MW jaoks. Pealegi on tuuleenergeetika riigile kasulik tegevusala. Nüüd on ametlik kurss kuni 600 MW võimsusega maismaa- ja kuni 500 MW võimsusega meretuuleparke.

Kuidas seda saavutada, kui põlevkivienergeetikal laiutada lastakse? Praegu annavad põlevkivielektrijaamad 95% Eestis tarbitavast elektrienergiast. Osatähtsuse erilist vähenemist ei ole näha.

Prognoos näitab, et 2020. aastal tarbime 9514 GWh elektrienergiat. Nii jääb alternatiivenergeetika osaks alla 500 MW. Kas kõned elektrienergia tootmise hajutamise tähtsusest varustuskindluse suurendamisel ja julgeolekuriski peletamisel on tühisteks tunnistatud? Tõsi - koosttootmisjaamad paiknevadki üle Eesti, aga sellest on vähe.

Lahendus ei seisne selles, et võtta üks ja jätta teine. Kuna elektrienergiaga varustamise uue süsteemi rajamine nõuab aega, oleks otstarbekas rajada vaid üks uus põlevkiviplokk. Riigisisese tarbimise peavad katma omamaised elektrijaamad. Nendeta pole iseseisvust. Uue süsteemini saab jõuda alternatiivseid energeetikaharusid jõuliselt edendades. Kahe uue põlevkiviploki rajamine tähendaks Eestile 4,8 miljardi euro suurust lisakulu. Puhtalt töötavad tuulepargid tuleksid sama koguse elektrienergia tootmisega toime ligi poolteist miljardit eurot odavamalt.

Mis aga saab siis, kui tuul ei puhu ja tuulejõujaamad ei tööta? Siis aitab töökindlust tagada hüdroakumulatsioonijaam. Kui tuult on liiga palju, pumpab see vee üles, kui liiga vähe, lastakse veel alla voolata ja saadakse sedaviisi elektrit.

Põlevkivielektri hinda hoitakse kunstlikult madalal. Muist selle tootmisega kaasnevatest kuludest kaetakse riigieelarvest. Näiteks ei kuluta põlevkivielektrijaamad ise sentigi tuhaväljade sulgemise peale. Seega taovad tarbijad tulu-, käibe- ja muude maksude kaudu kinni kogu moosi. Odavat põlevkivielektrit ei ole olemas.

Kulu on ka saamata tulu. Iga elektrienergia tootmiseks põletatud tonn põlevkivi jätab meid ilma 30,2 euro suurusest kasumist, mis oleks laekunud, kui sellest oleks põlevkiviõli toodetud.

Seejuures ei too põlevkivielektri osatähtsuse vähendamine üldises elektrienergia tootmises endaga kaasa suurt tööpuudust. Kaevandused töötavad ju edasi ning põlevkivikeemia valdkonnas tekivad uued töökohad.