Õnn, rahulolu ja õnne paradoksid

Me hindame sündmuste mõju oma rahulolule. Kuna harjume nii positiivsete kui ka negatiivsete muutustega küllaltki kergesti, mõjutavad välised tingimused me rahulolu palju vähem, kui arvame.

"Aju kaldub tohutult üle hindama nii positiivsete kui ka negatiivsete juhtumiste tagajärgi," kirjutab Stefan Klein oma raamatus "Õnne saladus". Ses raamatus ta räägib uuringust, mille tegid teadlased Brickman, Coates ja Janoff-Bulman halvatute ja lotovõitjate hulgas. Seda uuringut peetakse sotsiaaluuringute klassikaks ning selle tulemusi on hiljem tõestanud mitmed teised uuringud. Uuring näitas, kui kohanemisvõimeline on inimene nii heas kui ka halvas.

Kui küsida, millises olukorras käiks mu käsi paremini - kas siis, kui olen lotoga võitnud peavõidu, või siis, kui olen pärast õnnetust ratastooli aheldatud, on siililegi selge, et eelistan miljonärielu. Aga kui uuriti konkreetsete inimeste, nii lotovõitjate kui ka ratastooli aheldatute, rahulolu oma eluga, selgusid üllatavad tulemused.

Esimesed nädalad hõljuvad lotovõitjad pilvedes ja halvatud leinavad taga oma kaotatud liikumisvõimet. Ent edasi on kõik peaaegu nagu enne. Uusrikkad ei tunne end paremini kui varem. Kui ollakse harjunud Volkswageni asemel Porschega sõitma, siis vastavalt temperamendile unistavad nad võib-olla Ferrarist või teistest peentest asjadest, kirjutab Stefan Klein. Ratastooliinimesed lepivad tasapisi võõrast abist sõltumisega ja enamik neist saab masendusperioodi järel oma elurõõmu peaaegu täielikult tagasi. Olgu õnnetuseohver või lotovõitja - kes varem oli oma eluga rahul, on seda ka nüüd. Ja need, kes enne nurisesid ja polnud oma eluga rahul, nurisevad ikka edasi.

Seega peame arvestama, et oma õnnele ja rahulolule hinnangut andes teeme sageli selle vea, et ajame nad segamini.

Milles siis on vahe? Õnne kogeme sel hetkel, kui saame kogemuse. Õnn eksisteerib seega ainult olevikus. Rahuolu on see, mis meile sellest meelde jääb, seega tekib alles tagasivaates. Õnne suhe rahuloluga on sama nagu mis tahes teose suhe kriitikaga, mis annab vaid paari sõnaga teosele oma hinnangu.

Autor: Silva Laius