Teisipäev 6. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Keeruline aeg mõjutab mööbli nägu

Siim Sultson 02. mai 2011, 00:00

Viimane majandussurutis näikse inimestele lausa kainestavalt meenutavat, et kohalikest materjalidest ise mööblit teha on sootuks soodsam, kui kauplusest firmatoodangut osta.

Ühes mõttemaailma sunnitud muutusega kriisikeskkonnas on aina olulisemaks muutunud käsitöö ja taaskasutus. Paralleelselt toob see kaasa mööblivormide senisest otstarbekohasema ja praktilisema teostuse, funktsionaalse ilme. Liiatigi saab nüüd üha rohkem sisu varem pigem teooriaks jäänud jätkusuutlik ja roheline elulaad.

Käsitööoskused au sees. Eesti kodumööbli praegune olukord meenutab mõneti kaheksakümne aasta tagust aega. Toonagi püüti Eesti kodusisustuses võimalust ja teadmisi arvestades pidada sammu muu ilma trendidega, kuid oma pitseri vajutas 1930ndate alguse majanduskriis.

Sestap tuli appi võtta säilinud käsitööoskused ning vaadata teise pilguga juba kasutatud kastidele, kangastele ja puitmaterjalile. 19. sajandi lõpu Chicago koolkonna oludest johtuv vormel "vorm järgib funktsiooni" kujunes 20. sajandi alguse funktsionalistide lemmikuks.

Uudsete stiiliotsingute kõrval sai see endale kinnitust kasinatest võimalustest ja kasvavatest vajadustest. Nii muutus kodusisustuses ja mööblikujunduses 1930ndate alguse Eestiski määravaks eseme otstarbekohasus, praktilisus, vormi ja kogu kujundusliku ilme võrsumine eseme funktsioonist ning teostatavuse kergus.

Siit tulenes ka ütlus "lihtne ja ilus". Eseme mitmeotstarbelisus ehk universaalsus lisas vaid väärtust.

Tähelepanu kandus vormile. Toonased kodumööbli valmistamise nõuanded lähtusid paljuski eeltoodud asjaoludest. Senisest nikerdmööblist osutusid olulisemaks eseme materjal ning proportsioonid ruumi ja enese suhtes.

Dekoratiivsuse lõi eseme enda kuju. Lihtne vorm on samas nõudlik iga detaili puhul, näiline mööbli kaunistustest vaesemaks jäämine mõjub seeläbi lõpptulemusele hoopis puhastavalt.

Dekoratiivsus pidigi edaspidi väljenduma just konkreetse materjali enda loomulikkuses. "Lihtsate kuubiliste põhivormide laiadel pindadel pääseb määravana maksvusele puu kaunidus - puusüü ehk puutoime looklevad ja lainelised moodustised," nentis toonane arhitekt ja tuntuim kultuurikriitik Hanno Kompus.

Oluline osa 1930. aastate mööblidisainis oli täita oma kätega meisterdamisel, mis oli märksa odavam, kui soetada vabrikus valminud tooteid. Lisaks leidis kasutamist seisma jäänud materjal - taas sääst.

Ehkki ise tehtud töö võrreldavuses meistri käe all valminud tööga võis kahelda, uskus Tartu kunstipedagoog ja metoodik Aleksander Remmel, et "ilu ei saavutata rohke rahaga, vaid hea maitsega". Nii soovitas ta üksikkappidest klapitada kokku suurema kapi (kombinatsioonmööbel ehk tänapäevane sektsioon).

Samuti saab vana vedrumadratsi vedrude ümbersättimise ja puuraami loomise abil luua otstarbeka ja lihtsa diivani või laudadest pakk-kastist moodsa kuubilise vormiga polsterdatud tugitooli, rääkimata kanga kasutamisest vana mööbli uuendamisel ja (sic!) vanade luitunud toolide värvimisest erksas rahvuslikus mustris. Seega oli olulisim funktsionaalsus.

"Otstarbekohasus juhib ruumide ja mööbli loomist kõigepealt, see taotleb esijoones ideaalset tüüpi: originaalsus on talle pea täiesti võõras," tõdes Remmel.

Tulemuseks oli maailmatrendiga haakuv praktiline mööbel, mis teostuselt lihtne ja vormilt ilus.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 11:10
Otsi:

Ava täpsem otsing