Kust läheb mõistlikkuse piir?

Nagu nädalavahetusel kuulsime, on Reformierakond pesnud käed puhtaks ka lubadusest Eesti viie rikkama riigi hulka viia. Mina isiklikult ei saa sellise valitsuse suhtumisega leppida ja seetõttu seisangi siin praegu, et veel kord pöörata tähelepanu kõrgustesse spurtivale elektrihinnale. Meie ühine mure on kutsuda üles valitsust aru pähe võtma ja vaatama tõsiselt läbi elektrimaksude osa ning hoidma kontrolli all võrgutasusid, sest elektrihinna tõusule järgneb paratamatult ka teiste hindade tõus.

Seoses sellega esitasimegi eelmisel nädalal koos Rainer Vakraga pöördumise riigikontrolörile, kes peaks esimesel võimalusel analüüsima Eesti Energia tegevust elektri hinna kujundamisel ja seda just ettevõtte tehtavate sügavaid kahtlusi ja kõhklusi tekitavate välisinvesteeringute taustal. Nimelt teeb murelikuks Eesti Energia liiga julge ja esmapilgul arulage käitumine maksumaksjalt kogutud rahaga. Praegu pole meil kahjuks õrna aimugi, milline on meie kui elektritarbijate osa neis välisinvesteeringutes. Siit tekivad erinevad küsimused, kui kaua suudab kohalik maksumaksja kinni maksta ühe nõrga nõukogu ja kavala tegevjuhtkonnaga monopoolse ettevõtte ambitsioonid? Mis on Sandor Liive ja Juhan Partsi tegelik eesmärk üleinvesteerimisel - pean silmas näiteks ülikalleid elektri kauglugejaid, millest tarbijal pole sooja ega külma, küll aga hüppab rõõmust nende süda, kes antud vidinaid Eesti Energiale tarnivad. Tekib õigustatud küsimus, kust läheb investeerimisel mõistlikkuse piir?