Raamide maagia

Draakoni galeriis on avatud Laurentsiuse isikunäitus "F(r)ame", mis püstitab küsimuse -kumb on tänapäeva maailmas olulisem, kas sisu või raam?

Kunstipublik tunneb Laurentsiust (kodanikunimi Lauri Sillak) tema roosimaalide järgi suurtes hõbedastes raamides ja mäletab tema kummardust kurikuulsale ameerika fotograafile Robert Mapplethorpe'ile.

Laurentsiuse omamoodi firmamärk on alati olnud massiivsed raamid. Nii on näituse pealkiri irooniline kommentaar kunstniku arvatavale läbilöögipõhjusele - raam tõi kuulsuse.

Kõnealusel näitusel on Laurentsius astunud sammukese tagasi, et minna edasi. Pöördudes ligikaudu kümne aasta tagusesse aega, on kunstnik kasutusele võtnud ronkmustad luksuslikult kaunistatud raamid, millesse ta seekord roosiõisi vangistab.

Näituse motona on Laurentsius välja käinud arutleva mõtte "Raam on olulisem kui pilt, nii kunstis kui ka elus. Või siiski mitte?".

Raam kui skulptuurne installatsioon. Raam ilma sisuta peaks olema tühi ja kasutu, ent Laurentsius täidab selle ruumi raami endaga. Ta laseb raamil vabalt vohada, võimust võtta. Laurentsius on oma raamiga üks. Tema raame on raske mõista selle traditsioonilise funktsiooni kaudu, mis raamil on. Laurentsiuse raam on skulpturaalne installatsioon seinal.

Vaatamata süsimustale välimusele ei ole Laurentsiuse uued tööd sugugi mitte sünged. Raamidel on näha pisikesi keerubeid pilli mängimas, ohtralt väänlevaid taimi ja kuningakroone.

Kadunud kunst. Õrnroosa roos kogu selle külluse keskel mõjub igatsevalt. Ta on alistunud suursugusele raamile, mis teda ümbritseb. Kuid millegipärast jääb vaataja silm esmalt pidama ikkagi roosiõiel. Ta on raamis justkui aukohal ja samal ajal kadunud selle massiivsuse alla.

Raam kui selline hakkas kunstis taanduma ja väiksemat osa mängima umbes 19. sajandi alguses. Varem olid barokne ja rokokoolik raam omanud pildiga võrdset tähtsust või pildi enda lausa üle mänginud. Pärast Teist maailmasõda taandus raam peaaegu täielikult ja tänapäevaks on need muutunud kas äärmiselt minimalistlikuks või täiesti olematuks.

Võib isegi öelda, et Laurentsius tegeleb omamoodi kadunud kunstiga. Ta pühib ajaloohõlma vajunud raamilt tolmu ja asetab selle galeriis aukohale. Aga see ei ole lihtsameelne kummardus raamile, vaid sisaldab ikka ülekeeratud vinti.

Autor: Ragne Nukk