Laulu sai, tantsu jäi väheks

Muusikaetendust "ABBA" läksin vaatama eelarvamusega. Tagataskus oli mälestus eelmisest Vanemuise sama seeria projektist "Queen - The Doors of Time", millest võin siiani vaid ülivõrdes rääkida. "ABBA" puhul sain vastu näppe aga kohe esimese looga.

Eesriide avanemise järel selgus, et midagi eelmise etendusega sarnast seekord ei tule. Ei ole mängu laseritega, eri tasapindadega keerukaks aetud lavaruumi ega plinkivaid tulesid. Vähemalt mitte nii palju. Vähemalt mitte esialgu. Show paistis palju lahjem.

Püüdsin endale sisendada, et pean võrdlusmomendi eelmise elamusega ära unustama ja keskenduma sellele, mida sel etendusel pakkuda. Vaatasin ja kuulasin, aga ei saanud üle arvamusest, et vähemalt esimene vaatus jäi nõrgaks.

Laul oli enam-vähem olemas, kuigi rabavamad numbrid hoiti teise vaatuse jaoks. Mis tekitas pettumuse, oli liikumine - see ei moodustanud sugugi mitte alati muusikaga korralikku tervikut ja näis kohati sootuks põhjendamatuna.

Ehk oli see sügavuse ja mõtestatuse mõõde, mis puudu jäi, ehk olen liiga ära hellitatud Vanemuises viimati nähtud üliheal tasemel tantsuetenduste ("Casanova", "Mowgli", "Kevade") kvaliteediga, aga kuidagi vaeseks jäi kogu see värk. Eriti kui on teada, et "ABBAs" tantsinud balletitrupp on vägagi võimekas.

Teine vaatus oli kordades esimesest tugevam, justkui oleks tegijate põhipanus just sellesse läinud. Põneva visuaalina mõjus hiiglaslik plaadimängija ja lavaruumi võimalusi kasutati paremini ära. Lõpuks loksus kõik paika. Lugude vahetus kulges sujuvas tempos ning show hakkas vokaali rohkem toetama.

Muusikalises mõttes oli etendus päris tore. Igal solistil oli tõeliselt häid numbreid, millest kogu etenduse parimaks pean Gerli Padari "Voulez-Vous'd" - ainuüksi selle seksapiilsest energiast laetud esituse nägemine tasus teatrisse tulemist. Soolo oli hea, saade sobiv ning meesterühma tants andis meloodiale lisapanuse.