Estonia esine kultuurikeskus otsib tasakaalu

Kui nelja aasta eest Sakala keskuse lammutamiseks läks, lubas rahvusooperi külje alla kerkinud Solarise arhitekt Raivo Puusepp, et uus keskus lõpetab mahuliselt II maailmasõja järgse kultuurikeskuse.

Hoonest pidavat kujunema linnaruumi augu täide. Oli ju Teatri väljak peaaegu lõpuni hoonestatud ala, kus vaid Sakala keskuse poolne külg ootas üle viiekümne aasta täisehitamist, et viia väljak teljelisse tasakaalu. Toona lootis ta, et Solaris ei konkureeri Estoniaga, vaid jääb neutraalseks taustajõuks, mis aitab tervikpilti luua. Üldpildi terviklikkuse nimel tuli isegi hoone mängulisusega tagasihoidlikuks jääda.

Mida vähem arhitektuuri, seda parem, samas peaks see hoone olema soliidne partner varem kohal olnud ehitistele, kõlas arhitekti viie aasta tagune arutluskäik. Teisalt tunnistas Puusepp, et kultuurikeskuse kompleksi tuli sisse suruda väga mahukas hooneprogramm. Liiatigi polnud tal midagi Sakala keskuse säilitamise vastu, pigem oli vana hoone asendamine uuega tellija tahe.

Kultuurikeskus lõi uue linnaruumi. Paraku lämbub Estonia ja Rävala puiestee vaheline linnaruum massiivse kaubanduskeskuse naabruses aina enam.

Eks muidugi ole ka kultuurikeskus ise Estonia naabruses veel uustulnuk. Siiski pakkus see võimalust realiseerida ammune vajadus kulukate kuultuuriasutuste järele, pealegi koondatud kujul.

Pärast II maailmasõja aegset pommitamist hakati Nõukogude Liidu okupatsiooni ajal praeguse Teatri väljaku kohal senise agulliku tänavavõrgu asemele ühtse linnaruumiga kultuurikeskust plaanima.

Toonase Eesti NSV arhitektuurikomitee esimehe Harald Armani töölaual valmis aastatel 1945-1947 sümmeetriline ja hierarhiline uusklassitsistliku vormiloogikaga kavand. Keskuse keskmeks pidi olema Estonia teater, millest lõuna suunas kulgenuks paralleeltänavatest esplanaadina Punaste Küttide (Teatri) väljak.

Esplanaad pidi jõnksudena hargnevate tänavatena ristuma Lenini (Rävala) puiesteega ja kulgema piki Lauteri ja Lembitu tänavat üle Kingissepa (Liivalaia) tänava Ülemiste järve suunas.

Stalinlik keskus rõhus ühtsusele. Kultuurikeskuse südamikus (praeguse välisministeeriumi ja Estonia vahel) pidi kujunema kultuuriasutuste kompleks, kuhu kuulunuks praeguse Solarise keskuse kohal asunud kunstiinstituut, üle väljaku paiknenud põllumajandusühistud ja tehnikaülikooli instituudid.

Solarise kohale oli kavandatud avalik raamatukogu. Estoniale pidi üle väljaku vaatama vastu Eesti NSV Teaduste Akadeemia presiidiumi kupliga hoone, mille ette kavandatud Lenini kuju püsis 1991. aastani. Estoniast vasakule jääb instituutide hoone (Enn Kaar, 1952), mõned elamud Rävala puiesteel (nn teadlaste maja, Edgar Velbri, 1953), Lauteri ja Lembitu tänaval, samuti kompleksi keskväljakuga siduma pidanud hoonestu Estonia puiesteel.

Kõiki hooneid pidi iseloomustama terrasiitkrohv, napp dekoor, kõrge kelp ja jõuline karniis. Jooned, milles heiastus veel iseseisvusaegne esindustraditsionism, jäid saksalikena üleliidulisest lopsakast stalinismist distantsi pidavateks. 1950. aastate hakul, kui stalinism süvenes, pidi hoonete ilme veelgi monumentaalsemaks muutuma. Paraku jäi kultuurikeskuse ehitamine aastateks venima ja vormus eri ajastute näolisena.

Solaris sobinuks mujale. Ehkki taasiseseisvuse ajaks oli keskus ikkagi kuidagi poolik, Estonia poolt vaadates kaldu vasakule, eeldanuks lõpplahenduse tegemine nüüdse Solarise näol linnaruumis tundlikumat lähenemist.

Sakala keskuse lammutamine toimus kiirustades ja arhitektuuripärandit riivavalt. Teisalt - kas see ise haakus senise hoonestuga kõigilt külgedelt? Siiski ületab Solaris oma ignorantsusega ümbruskonna suhtes nn Karla katedraali kordades. Hele, ilmetute pindadega ja vaid dolomiitvoodrile lootev Solaris oleks vast sobinud kuhugi Lasnamäele või siis avaramasse ja modernistlikumasse keskkonda.

Uus hoone pööras linnale selja. Valminud hoonel puudub ümbritsevaga haakuv mahuline lahendus, fassaadirütm, rääkimata materjalikäsitusest. Hoone on oma asukoha jaoks liiga massiivne. Liiatigi domineerib selle puhul vaid sisekujundus. Reklaamipindade kandjana funktsioneerivad välisseinad muudavad Solarise arhitektuurilise väärtuse küsitavaks.

1945. aastal toimunud arhitektuurivõistluse järel taastati Estonia teater viie aastaga Alar Kotli projekti järgi stalinistlikuks.

Juugend oli siis ju ühes funktsionalismiga kui kodanlik igand põlu all. Algne juugendteater tehti kolmandiku võrra Pärnu maantee poole laiemaks, tulenevalt Nõukogude Liidus moes olnud võidutemaatikast muutus hoone klassitsistlikuks.

Vürtsiks ehituslikele muudatustele sai kultuuritempel sotsialismisoustis esitatud eesti ja "vennasrahvaste" rahvuslikud jooned.

Stalini surma järgsetel aastatel kultuurikeskuse rajamine mõnevõrra teisenes. Et edaspidi avanes arhitektidel võimalus stalinismist pääseda, vormiti valmimata hooned modernismivaimus.

Aastatel 1959-1960 kerkis Uno Tölpuse tööna keskuse nurgale nüüdse väliministeeriumi vastu akadeemiline raamatukogu, aastal 1964 valmis Mart Pordi projekti järgi teaduste akadeemia presiidiumi hoone asemele EKP Keskkomitee lumivalge maja (nüüd asub samas välisministeerium).

Sellest perioodist meenub vanematele linnaelanikele Solarise koha peal asunud lopsakas park.

Aastatel 1983-1989 kerkis pargi asemele Raine Karbi projekteeritud punaõpetust pakkuv poliitharidusmaja (Sakala keskus).

Viimasel hetkel jäeti ära selle nurgatorni ehtima pidanud pimeduses helendav neljameetrise läbimõõduga Estoplasti klaaskuul. Väidetavalt toimiti nõnda EKP Keskkomitee peasekretäri Karl Vaino nõudmisel. Solarise ehitamisel on torni nurgad üles laotud, kuid ka seekord loobuti kuulist.

Hoone Rävala puiestee poolne osa oli linnaruumiga haakuv, kuid Estonia ja Teatri väljaku poolne osa ilmetu ja tumm massiiv. Viimane pidi vahetult Estonia poole kerkiva hoone suhtes vaid hoovimahuks jääma.

Tuleb siiski tunnistada, et okupatsiooniajal avanes Eesti arhitektuuril muu hulgas võimalus teha teoks mitu iseseisvusaegset linnaehituslikku unistust: eraomand ju puudus, rahastaja oli hiiglaslik Nõukogude Liit ning seda teadmist ja sellest tulenevaid finantseerimisvõimalusi kasutati üpris osavalt ära.