Riigihanked ehituses vajavad sisulist reformi

Uudised riigihangete olulise kallinemise kohta näiteks Eesti Meremuuseumi ja Tallinna Ülikooli puhul viitavad korralagedusele ehituse riigihangetel. Probleemid on mõlemal poolel ning segaduse vähendamiseks on viimane aeg teha riigihangete korraldamisel mõned muutused.

Ühelt poolt sunnivad tellijad, s.o riik või omavalitsused pakkumiste esitamisel ehitajaid võtma kõikvõimalikke riske enda peale, kuid mõningatel juhtudel ollakse hiljem valmis mööndusi tegema.

Soodsaim on lihtsaim. Ehituse riigihangete eesmärk on saada vajalikud objektid tellijale kõige soodsamatel tingimustel. Viimase aja hangetel on selleks pea eranditult madalaim hind. Odavaim ei ole ei parim ega ka soodsaim, kuid hinnakriteeriumi on kõige lihtsam kasutada.

Tavapäraselt on riigihangete pakkumise üheks lisaks kinnitus, mille järgi pakkuja on põhjalikult läbi uurinud kõik riigihanke dokumendid ning nõustub täielikult hankija esitatud tingimustega. Sellise kinnituse allakirjutamisega võtab pakkuja kõik projekteeritud lahenduste, mahtude ja ühtlasi hinnariskid endale ning tellijal ei ole mingit vajadust hiljem juurde maksta.

Süsteem ei ole mõistlik. Terav konkurents ehitusturul sunnib ehitajaid tegema pakkumisi minimaalsete marginaalidega ja pigem riske vähendades, kui neid kõiki arvesse võttes. Ühest küljest tundub see olevat tellijale kõige soodsam. Samas näitavad aga Meremuuseumi ja Tallinna Ülikooli näited vastupidist. Mööndusi tehes seatakse pakkujad ebavõrdsesse olukorda ja ühtlasi tekivad korruptsioonikahtlused.

Ehituse riigihangetel, eriti renoveerimist nõudvatel keerulistel objektidel, ei ole õiglane maandada kõik riskid ehitajal. Igaüks peaks vastutama oma tegevuse eest, mitte nii, et ehitusprotsessi viimane lüli vastutab ka planeerimis- või projekteerimisvigade eest. Olukord on ebaõiglane sõltumata sellest, kas ehitaja võtab kõik riskid arvesse või mitte.

Juhul kui ta seda ei tee, on peatöövõtja pankrotistumise oht, mille tõttu kannatavad omakorda alltöövõtjad, kes on oma töö teinud. Reeglina on üks võlausaldajatest ka maksuamet ning sealtkaudu kannatavad kõik Eesti maksumaksjad. Juhul kui ta seda teeb ning ükski neist riskidest ei realiseeru, saab ehitaja maksumaksja arvel teenimatult kopsaka riskipreemia.

Riik ja omavalitsused peaksid loobuma kõikide riskide maandamisest ehitajatel või nõudma hanketingimuste kompromissitut täitmist. Riigihankeseadus annab võimaluse ka paindlikumaks tegutsemiseks.

Autor: Toomas Aak