Rahvuslik muster tikub mööblile

Kolmekümnendate alguse majanduskriis pani kõrvuti toonaste moodsate "kubistiliste" vormide levimisele mööblikunstis igatsema millegi käepärasema, toekama, ka tuttavama, järelproovitu järele. Kui taaskasutus moodsas võtmes pakkus odavat ja kiiret lahendust, siis süviti jäi ikkagi puudu millestki, mis pakuks rasketel aegadel ka enesekinnitust. Abivahendiks sarnaselt tänaste oludega oli oma rahvuslike juurte poole pöördumine.

Võte oli abivahendiks iseseisvusajal nii majanduskriisi aastail kui ka kolmekümnendate lõpus, okupatsiooni ajal aga omandas see suisa mitmetasandilise tähenduse.

Sarnaselt paari aasta taguse ajaga suhtuti kolmekümnendate hakul rahvuslikkusesse teatava skeptitsismiga. Toona levinud moodsate nappide ja siledapindsete vormidega rahvusvahelise modernismi kõrval kerkis aina enam esile just traditsioonidele rõhuv rahvuslikkus. Klaaslauad, terastorutoolid-diivanid ja kummipõrandad kippusid kaugeks ja kalliks jääma.

Paljud vana tuttava rahvuslikkuse naasmist mööblikunsti ei uskunud. Tartu kunstipedagoog Aleksander Remmel jäi uute tuulte suhtes ettevaatlikuks: "Hilisematel aegadel on katseid tehtud ka rahvakunstile tuginevate mööblivormide loomisega, samuti on tehtud katseid luua terveid ruume eestipäraselt.

Raske on siiski nende katsete alusel teha mingisuguseid järeldusi. Igatahes sel määral, mil rahvakunstivorme suudetakse kohandada meieaja elu otstarbekohasuse ja ilu nõuetele, need vormid omavad eluõiguse käsitöös ja ruumikunstis vähemalt võrdselt muude väljast laenatud vormidega." (Remmel, A. "Otstarbekohane ja ilus kodu", Trt, 1932)

August Volbergi rahvuslikud ja mõõdukad lahendused. Lahendusena nägi Remmel ruumi- ja mööblikunstis püüdlemist vastavalt inimese võimetele ja võimalustele esmajoones moodsa ja otstarbeka "hea kunsti poole". Viimase najal võib siis süveneda ka oma rahvapärandisse.

"Loodame, et nõnda suudame kord anda rahvaste kultuurvarade kogule ka omalt poolt juurde midagi head ja omapärast, täites seega rahvuse olemise sügavamat mõtet," tõdes Remmel ennustuslikult.

Rahvuslikkuse ja omamaise mööbli juurdumise eest kandis juba 1920.-1930. aastate vahetusel hoolt Asunikkude, Riigirentnikkude ja Talupidajate Põllumajandusliidu Ehitustalitus. Selle väljaandeis "Maaehitusi" kasvatas arhitekt August Volberg näiteks oma kavandite abil rahvast hindama mööbli juures mõõdukat, asist rahvuslikkust ja toekust ning käsitööd. Siit pidi tulema vasturohi juhusliku, kuid kalli mööbli levikule.

"Meie vabrikumööbel on aga tihtipeale maitsetu ja ei sobi kuidagi meie maaelamute avarate ruumidega ja nende sisseseadete iseloomuga, seepärast pole sugugi sünnis soetada maale vabrikumööblit, mis pealegi üsna kallis," nentis Volberg väljaande II osas. ("Maaehitusi II", Tln., 1930)

Majanduslikult keerukatel aegadel on ikka toetutud oma juurtele kui parimatele enesekinnituse pakkujatele. See toimis just mõõdukas (lihtne ja ilus!) ning kaalutletud (ise tehes säästad oluliselt!) võtmes ka 1930. aastail.

Arhitektid August Volberg ning Edgar Velbri kujunesid läbi 1930. aastate ühtedeks olulisemateks rahvusliku mööbli propageerijateks koos Nigul Espe ja Edgar Johan Kuusikuga.

Iseseisvuse kaotamisel omandas rahvuslikkus mööblikunstiski teise mõõtme. Ühtpidi oli see kui iseendaks olemise pidepunkt, muutudes senisest veelgi heroilisemaks. Teisalt asus seda agaralt ära kasutama nõukogude võim, juurutades sarnaselt arhitektuuriga siingi käsitust "vormilt rahvuslik, sisult sotsialistlik".

Kui arhitektuuris oli stalinism just hilisfaasis järjekindel (näiteks Estonia teatri ja kino Sõpruse hooned Tallinnas), siis mööblikunstis suudeti säilitada enam-vähem iseolemiseaegne mõõdukus ja apoliitilisus. Samas näiteks Velbri mööblikomplekti kinkimine napilt Stalini surma järel Türgi punakirjanik Nazim Hikmetile suutis omalt poolt rahvuslikkuse käsituse üksjagu groteskseks grimassiks väänata.

Modernse joonega rahvuslikkus. Stalini surma järgseil aastail tekkinud olukord oli kui vaakum: stalinismist ei soovitud kuuldagi, lääneilmaga aga kontakt puudus. Sestap sobis täiteks edukalt taas vana hea 1930ndate laadis, nüüd küll tükati moderniseerivam rahvuslikkus. Siin suutis taas uut pakkuda ka Velbri, kelle põrandavalgustiga elutoakomplekt 1950ndate lõpust rõhus puu loomulikule esteetikale. Järgnevate aastate napivormilised nöörpõhjaga toolid lisasid rahvuslikkusele modernismivõtme.