Kultuuride kokteil Katusekinos

Goethe Instituut, Prantsuse Kultuurikeskus ja Hispaania Maja esitlevad järgmise nädala alguses Katusekinos oma maa väärtfilme.

Otsa teeb lahti Saksamaal 2001. aastal toodetud teos "Eikusagil Aafrikas", mida on pärjatud parima võõrkeelse filmi Oscari, Kuldgloobuse, 2001. aasta parima Saksa filmi ning hulga teiste auhindadega.

Režissöör Caroline Linki film on üks õnnestunumaid kinoportreesid abielust - ajaloolisest traumast ja geograafilisest ümberpaigutumisest tekkiva meeletu stressi köitev analüüs.

Filmi aluseks on Stefanie Zweigi romaan, mis jälgib sügavuti väljarännanud juutide elu II maailmasõja ajal ja pärast seda. Film baseerub tõestisündinud lool. Natsi-Saksamaalt 1930ndatel Keeniasse emigreerunud juudiperekond elab suurte raskustega sisse võõra Aafrika tundmatusse keskkonda. Sõja lõppedes ei tea nad aga isegi, kas tahavad jääda vaenulikku keskkonda või pöörduda tagasi koju.

Prantsuse klassikast näeb teisipäeval 1995. aastal valminud filmi "Kadunud laste linn". Selle filmi puhul on tume kõik, sõna otseses mõttes.

Steampunk'i ja 1930. aastaid meenutavas stiilis tehtud film oli muu hulgas eeskujuks "Dark City'le", millest omakorda võttis šnitti film "The Matrix". Visuaalselt on "Kadunud laste linn" kindlasti üks maailma kinoajaloo ilusamaid filmiproduktsioone. Tegevus toimub steampunk'i stiilis üles ehitatud linnas, mis on lummav ja fantastiline keskkond.

Filmi keskne tegelane on Krank (Daniel Emilfork), küüniline vanamees, kes ei suuda und näha ja vananeb seetõttu kiiresti. Et seda peatada, laseb ta oma abilistel lapsi röövida, et ta saaks neilt nende unenäod varastada. Kuid ühe lapse vanem vend One (Ron Perlman) asub oma venna otsingule, kohates seejuures üheksa-aastast tüdrukut (Judith Vittet), kes teda abistab.

See on friigifilmilik visuaalne nauding, kust ei puudu Siiami kaksikud, akvaariumis elav aju, mehaanilisi silmi kasutavad kükloobid ega väljaõpetatud kirbud.

Film on prantslaslikult sümbolistlik, lüüriline ja hüpnootiline ning täis peent prantsuse huumorit. Varem on Jean-Pierre Jeunet' ja Marc Caro sulest valminud sellised menukid nagu "Amelie" ja "Alien: Resurrection".

Hispaaniakeelne film "Keelatud vihm", mis hiljuti ka kinos jooksis, tuleb maa peale tagasi ja arutleb igapäevaste probleemide üle. Film räägib lääne tarbimisest läbi imbunud enesekesksetest inimestest ja lihtsatest arengumaade kodanikest.

Filmi tegevus toimub Lõuna-Ameerikas Boliivias, kus Hispaania filmimeeskond üritab vändata eepilist linateost indiaanlaste anastamisest Christopher Kolumbuse ja tema kaaslaste poolt. Nende eesmärk on mõista hukka oma eellaste teguviis, imperialism ning kristluse hävitav mõju arengumaade kultuuridele.

Kahjuks, eneselegi aru andmata, käituvad meeskonna liikmed ise täpselt samamoodi. Võtteplatsi ülesehitamiseks kasutavad nad kohalike, vähekulukate meistrimeeste abi ning filmis osalevatele boliivlastele maksavad nad kõigest üksikuid dollareid päevas.

Filmivõtted toimuvad Boliivia veesõja ajal, mis reaalselt leidis aset 2000. aastal, kui üks Ameerika veefirma Corachamba-nimelises linnas vee erastas ja makse 300% tõstis. Seejuures keelati kohalikel alternatiivina vihmavee kogumine, millest tulenebki filmi pealkiri "Keelatud vihm".

Tulemuseks on rahutused ja verised konfliktid elanike ja valitsuse vahel. Rahva hulgas on liider Daniel (Juan Carlos Aduviri), kes on ühtlasi oluline võtmefiguur Kolumbusest vändatavas filmis.