Spordi toetussüsteemi vigastus vajab tõsist ravi

Lõppenud kergejõustiku maailmameistrivõistlused tõid taaskord rõõmu, kui Gerd Kanter võitis hõbemedali ja Märt Israel tuli tublilt neljandaks. Sel nädalal astub võistlustulle teist korda järjest Euroopa meistrivõistlustele pääsenud võrkpallikoondis - väärt saavutus iseenesest.

Edukate tulemuste valguses teeb Äripäeva murelikuks, et Eesti spordi toetussüsteem on kallutatud ja vigane. Riik ei peaks mitte hindama sportlasi, nagu praegu auhinnarahaga tehakse, vaid toetama nende pürgimusi ehk looma eduks sobiliku keskkonna. Lausa hukatuslikuks võib aga saada sporditoetamise üleliigne politiseeritus, mis jätab hädavajalikust toetusest ilma isegi silmatorkavalt edukad.

Raha jaotamine paneb imestama. Ühelt poolt on hea meel Kanteri teenitud riigipoolse rahalise tunnustuse üle ning teiselt poolt paneb imestama, miks seda ei pälvinud Israel, kes peaks ju tõusma juba järgmisel või hiljemalt ülejärgmisel aastal Kanteri asemele ning kes vaevleb kroonilise alarahastatuse all? Või miks peab Eesti edukaim kõrgushüppaja Anna Iljuštšenko võtma MMle sõiduks töö kõrvalt puhkust ja oma alal läbi aegade parima tulemuse saavutamisel piirduma õlapatsutusega?

Tõsi, on ka stipendiumid, kuid suures plaanis auhindamisel rajanev süsteem ei rahulda võimekate tulevikutähtede vajadusi, vaid juba ennast tõestanud staare. Kaudselt näitab selline edukultus hoolimatust, sest kellelegi ei lähe korda, kuidas ja mis hinnaga edu on saavutatud ning mis veel olulisem - kas edujanuseid ka peale kasvab? Ühe eduka sportlase esiletõusuks on tarvis kümneid vähem edukaid. Siit mõtlemisainet ka erasponsoritele, kes kipuvad pigem hindama tuleviku edu asemel minevikusaavtusi.

Eesti spordi hukatuseks võib saada rahastamise ülipolitiseeritus. Meenub Erki Noole vägikaikavedu kergejõustikuliiduga 2003. aastal. Liit venitas Ateena olümpianormi täitnud atleetide toetamisega. Tüli üheks allhoovuseks oli, et Nool otsustas astuda Isamaaliitu ning nõustus kandideerima europarlamenti, samas kui toonane kergejõustikuliidu president Neinar Seli ja peasekretär Erik Pallase kuulusid Reformierakonda.

Samast sarjast võib tuua veelgi räigema näite viimase kümnendi edukamast võistkonnaalast võrkpallist. 2009. aastal oli Euroopa meistrivõistlustele kvalifitseerunud koondis sunnitud ettevalmistuseks raha koguma koondise särgi ja vormi müügist. Ilmselgelt tuli kahjuks võrkpalliliidu presidendi Vilja Savisaar-Toomasti kuulumine valesse ehk mitte võimuerakonda. Solvunud koondise peatreener Avo Keel astus sama aasta sügisel samuti Keskerakonda.

Poliitika sekkub raha jagamisse. Seda, et poliitiline kallutatus on läbi imbunud kogu kultuuriministeeriumi haldusalast, näitab kas või seegi, et samadel põhjustel kembeldi väiklaselt ka kuulutuuripealinna programmi rahastamise üle. Seejuures pole oluline, kellel erakondadest on rohkem või vähem õigus.

Tõsi, teistkordsel EMile pääsemisel eraldas riik ettevalmistuseks 1,5 miljonit krooni (ka kultuuripealinn sai raha). Kuid poliitilised mängud seadsid edu jätkumise tõsiselt ohtu. Endiselt on lahtine küsimus, mitu korda peab end tõestama, et väärida toetust (jah, toetust ettevalmistuseks ja mitte preemiat)?

Arvestades, et keskmiselt jõuavad Eesti pallimängukoondised suurvõistlustele kord kümnendis (1993 ja 2001 korvpallurid ning mustrit lõhkuvalt 2009 ja 2011 võrkpallurid), ei ole valesse erakonda kuuluval alaliidul toetust loota.

Spordi toetussüsteemil on raske vigastus, mis vajab põhjalikku ravi.

Autor: ÄP