Eestlane muudab Gruusia jõevee elektriks

Kadri Bank 08. september 2011, 00:00

Verrev on ehitanud ja taastanud hüdroelektrijaamu üle Eesti ning pannud sealjuures käima siinse võimsaima, 2000kilovatise jaama. 2008. aasta algul tundis mees, et vajab uut väljakutset. "Ma tundsin end Eestis kammitsetuna, energiat jäi üle," ütleb ta. Gruusiasse ei sattunud Verrev otsejoones, vaid uuris enne ka Balkani maid ja kaalus isegi pakkumist Afganistanist. "Sealt pakuti, et siin on koht, kuhu ehitada, siin on raha ja siin on sinu kasum - ainult julge ehitada."

Gruusia, kus pea kogu elekter tuleb veest, tundus parim valik: sõda oli veel olemata, riik arenes pöörase kiirusega, Eesti-Gruusia suhted olid head ja puhtjuhuslikult oli riik käivitanud 2008. aasta kevadel ka hüdroressursside kasutuselevõtmise programmi. Pärast kolm-neli kuud kohalikega kohtumisi ja matku Gruusia jõgede ääres tegi Verrev otsuse võtta äripartneriks grusiin, kes oli muu töö kõrvalt töötanud vaikselt oma hürdoelektrijaama kallal. See asus Lääne-Gruusias Bahvitškhali jõel, kaljuses piirkonnas, kuhu ei viinud korralikke teidki. Verrev nägi paigas potentsiaali, sest esimese 8megavatise jaama kõrval oleks tulevikus saanud jõele ehitada veel 15- ja 20 megavatise jaama. See tähendab k ümme korda võimsamaid kui Eesti suurimad.

"Olime kõiges kokku leppinud ja siis tuli - põmm! - augustisõda," meenutab Verrev. "Minu kirg sellest küll ei lahtunud ja kuu aega pärast sõda läksin kohale projekti alustama."

Energiaturu korrastamiseks annab Gruusia riik välja garantiisid, mille saanul on õigus kokkulepitud kohta ehitada jaam, ning riik garanteerib, et hoiab konkurendid sellest paigast eemal.

Suursündmus. Mägedesse maharullitud vaibal ja kohaliku meedia pilgu all kirjutasidki Verrev ja tema grusiinist äripartner alla riikliku garantii lepingule.

Riigile anti lubadus ehitada jaam valmis 2,5 aastaga. Verrev pidas seda aega piisavaks, sest jaamu püstitatakse tunduvalt lühema ajagagi.

Sõjale järgnes aga teine löök: maailma tabanud majanduskriisi tõttu kukkusid kümne miljoni dollarilise projekti tagant ära Eesti investorid. "Me läksime oma ehitusega julmalt edasi, kuigi omakapital oli, nagu oli," ütleb Verrev. "Müüsin Eestis oma hüdroelektrijaamad maha - sain peaaegu õiglase hinna. Eks praegu oleks selle eest saanud rohkem, aga tagantjärele ei maksa targutada. Sel hetkel oli mul kindel plaan investeerida Gruusiasse ja sealse projektiga edasi minna."

Võidujooks ajaga. Kümnest miljonist dollarist oli vaja aga kuus miljonit kuskilt leida ning see käivitas võidujooksu ajaga. Esmalt kulus pool aastat selleks, et EBRD oleks nõus panema sellest pool laenurahana projekti alla. Kuid pank käskis otsida ka teise finantseerija. Läbirääkimisi alustati Maailmapanga allettevõtte IFCga, kes kuu aja pärast tunnistas, et see investeering on nende jaoks liiga väike.

Seejärel tuli mängu Gruusia pank, kes tegi küll krõbeda intressiga laenupakkumise, kuid see otsustati vastu võtta, sest aeg aina jooksis. Pank nõudis aga, et riigigarantiid tuleb pikendada.

Selle aasta alguseks oli olukord Gruusia hüdroenergiaturul täiesti muutunud. Hüdroenergia tootmise võimalusi uurivaid välisettevõtteid tuli järjest juurde. Saadi aru, et Gruusiast on potentsiaal müüa elektrit Türki, kus nõudlus aina kasvab, kuhu ehitatakse Gruusiast ülekandeliin ja kus makstakse kolm korda kõrgemat hinda.

Kevadtalvel tuli ka Verrevi ettevõttele kosja Norra riigiettevõte Nord-Trøndelag Elektrisitetsverk. "Mulle see sobis, sest minu plaan oli teha oma jõududega valmis jaama esimene osa ja siis minna mõne suurema ettevõtte juurde."

Norrakad võtsid asja tõsiselt ette, lõid Thbilisisse oma esinduse ja käisid Hiinas seadmeid üle vaatamas. "Norrakate juures häiris minu äripartnerit aga see, et me oleksime tööst täiesti kõrvale jäänud. See projekt oli aga tema maimuke."

Samal ajal lähenes Verrevi jaamale aga ka Kasahstani-Türgi-Gruusia ühisfirma, mis lubas jätta praegustele arendajatele ka juhtimisõigused. "Kuna meil oli plaan projektist niikuinii millalgi väljuda ja minu partner pidi sellega edasi minema, siis mis mul enam tema valikus kaasa rääkida," andis Verrev oma äripartnerile vabad käed.

Ahelreaktsioon. Gruusia partner ütleski norrakatele ära, mispeale viimased väga solvusid ja kurtsid juhtunut ka energeetikaministrile. Seepeale teatas ministeerium, et projekti garantiilepingut nad ei pikenda.

"Nüüd olime olukorras, kus kasahhid ütlesid, et mis meiegi teid ostame - teilt võetakse see projekt ära ja eks me siis turult ostame. Meil oli kaks miljonit dollarit investeeritud ja tekkis võimalus, et me ei saa üldse midagi tagasi."

Kasahhe pani meelt muutma aga asjaolu, et samale jaamale hakkas hammast ihuma kolmas, Türgi päritolu energiatootja. Et mitte projekti kaotada, tegid nad siiski ostupakkumise. "Pakkumise järgi saame investeeritud raha tagasi ja isegi minimaalse kompensatsiooni äravõetud garantii eest. Praegu on leping alla kirjutatud ja loodetavasti kantakse ka raha üle," räägib Verrev.

Horret Verrev ütleb kokkuvõtteks, et esimese Gruusia projektiga tuli tal maksta kooliraha, aga Gruusiast lahkumise mõtteid ta ei pea. Oma matkade käigus on Verrev leidnud uue koha, kuhu püstitada kaks kuuemegavatist jaama.

"Praegu oleme pool aastat analüüse ja eelprojekte teinud. Kohapealt olen leidnud korraliku tausta ja kompetentsiga projekteerimisettevõtte. Nüüd oleks vaja rasva," ütleb Verrev.

Praegu otsib ta investorit, kes oleks valmis minimaalselt pool miljonit eurot projekti sisse panema, juhuks kui see millegi ettearvamatu pärast peaks kallimaks minema. "Olen täiesti kindel, et see summa pole kättesaamatu, investeerimaks projekti, mille omakapitali tootlus aastas on minimaalselt 30 protsenti," lisab ta.

"Minust oleks rumal jätta hetkeolukord ja võimalused Gruusias kasutamata. Kui ma ei teaks, mis uues projektis oleks võimalik paremini teha, siis ma loobuksin oma tahtmistest Gruusias. Aga kohaliku äri eripärasusi maandame lähenemisega, et ise ehitame, ise müüme."

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 19:00
Otsi:

Ava täpsem otsing