Vitsur: patuoinas pole ainult raskustesse vajunud Kreeka

17. september 2011, 17:12

Kreeks kõrval on tahes või tahtmata praeguses kriisis süüdi ka Euroopa killustatus ja valuutaliiduga ühinemise kriteeriumite puudulikkus, aga ka laenuandjate vastutustundetus, leiab Heido Vitsur.

Äripäev palus Eesti poliitikakujundajatel avaldada oma mõtteid, mida nende arvates euro praeguses ülesehituses muuta tuleks, mida võiks sisuliselt tähendada euroala majandusvalitsus ja eelarveliit ning millisel viisil võiks laheneda ülemäärase võlakoorma probleem reas riikides.

Kommenteerib majandusekspert Heido Vitsur.

Olen mitu korda öelnud ja kirjutanud, et euro sündis sellisena nagu ta sündida poleks tohtinud ja et sõltumatult sellest, mida poliitikud tahavad või teevad, majanduslikult ebaefektiivsed moodustised kauaks püsima ei saa jääda. Euro probleemide mõistmisel tuleb kõigepealt aru saada, et euro probleemid ei tulene mitte niivõrd eurost endast, vaid sellest, millele euro baseerub: nimelt kultuuriliselt, keeleliselt,tehnoloogiliselt, arengutasemelt jne killustunud riikidele. See, et eurotsoon pole optimaalne valuutatsoon, pole ju tõepoolest algusest saadik saladus olnud. Need poliitikud, kes taotlesid sügavamat integratsiooni ja loomulikult teadsid neid probleeme, lootsid, et neil õnnestub ühisraha abil integratsiooni edasi lükata, kuid elu tegi siin oma korrektiivi. Eurost sai ülemääraselt palju prestiiži, mitte majandusliku otstarbekuse objekt.

Kui aga tulla praeguse kriisi konteksti, on ilmne, et ühtegi neist puudustest, mis eurotsoonist optimaalse valuutapiirkonna teeks, üle terve eurotsooni nii lühikese aja jooksul kui seda kriisi kulg meile on jätnud, pole võimalik lahendada.

Euro toimimiseks ja püsimajäämiseks on põhimõtteliselt kaks teed. Esiteks tsooni nõrgemate liikmete selline jaluleaitamine, et nad mitte üksnes ei suudaks täita oma finantskohustusi, vaid et nad suudaks tõusta samasugusele tehnoloogilisele tasemele kui tugevamad eurotsooni majandused ja saavutaks Euroopas ning maailmas piisava konkurentsivõime. Ilma selleta jääks nõrgemad majandused ülejäänud Euroopa Liidule kas alatiseks finants- või sotsiaalseks koormaks.  Teiseks võimaluseks on eurotsooni selline optimeerimine, et see muutuks enamvähem optimaalseks valuutatsooniks. Enamvähem sellepärast, et kultuurilised ja keelelised ning eelarvamuslikud barjäärid ei kao mitme inimpõlve jooksul kuhugi. Arvan, et see optimeerimine tuleb kõne alla üksnes siis, kui tsoonist lahkujatele pehme maandumise korraldamine muutub ilmselgelt ja tunduvalt odavamaks kui nende eurotsoonis hoidmine. Eurotsoon sellisena nagu see tekkis, pole üheski mõttes optimaalne, vaid pikas perspektiivis hoopis võimatu valuutaliit. Pole ju saladus, et tugeva majandusega riikidele on eurotsooni kuulumine olnud kasuks ja teistele kahjuks – nende konkurentsivõime on veelgi vähenenud. Ülaltoodu käib eurotsooni pikaajalise perspektiivi kohta.

Lühiajalises perspektiivis on olukord keerulisem, sest nii nagu liidu moodustamisel, maksab ka nüüd majanduslikust loogikast rohkem poliitikute tahe. Samuti õigus ning ka õiglus. Eurotsoonist kedagi välja arvata ei saa ja kõik liikmesriigid olid ju sinna kriteeriumide täitmisel oodatud. Samuti tuleb arvestada, et igal antud hetkel on lühiajalised riskid alati tähtsamad kui pikaajalised, ning et poliitikud tahavad seda liitu koos hoida, kuigi see muutub kõigile järjest kallimaks. Ühtedele sellepärast, et nad peavad oma rahaga eurot ja võlglasi toetama, teised aga seepärast, et neil pole võimalik ajada sellist majanduspoliitikat mis oleks nende majanduskasvu ja konkurentsivõime taastamiseks vajalik.

Kuid sõltumatult sellest, kas mõnel riigil aidatakse eurotsoonist lahkuda või mitte, tuleb eurotsooni juba lähiajal kõvasti reformida, et eurotsoon vähemalt põhiliste majandusparameetrite osas hakkaks omandama optimaalse valuutatsooni jooni. Euroala majandusvalitsust ja eelarveliitu tahetaksegi selliste muudatuste elluviimiseks ellu kutsuda. Sisuliselt tähendaks see teatud piirides maksupoliitika ühtlustamist, kontrolli kulutuste ja sotsiaalpoliitika, eriti tööhõivepoliitika ja muude sotsiaalpoliitika tahkude, jätkusuutlikkuse üle.

Need võlad tuleb meil koos kinni maksta või ümber korraldada selle tasemeni või sellel viisil, kus need riigid saaks ise oma võlga teenindama hakata. Vastasel juhul kaotame veel rohkem. Peame tunnistama, et enamikul juhtudest kasvasid riikide võlad nii suureks esiteks seepärast, et euro sündis sellisena, nagu ta ei oleks tohtinud sündida, et ühinemiskriteeriumid olid jätkusuutliku valuutaliidu formeerimiseks ebapiisavad ja teiseks seepärast, et laenamise suhtes puudus tarvilik regulatsioon, et laenuandjate vastutus oli liiga madal, et laenuandjad võisid õigustatult loota, et neid päästetakse. Lõppude lõpuks pole ka Kreeka üksi puhtakujuline patuoinas.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
19. September 2011, 14:44
Otsi:

Ava täpsem otsing