Insener teenib valgekraest kolmandiku vähem

TTÜ elektroonikainstituudi juhtivteadur professor Mart Min märkis esmaspäeval ASi ABB madalpingeseadmete tehases toimunud Äripäeva töösturite hommikukohvi üritusel, et räägitagu mida tahes, fakt on see, et insener teenib praegu keskmiselt 350 eurot vähem kui näiteks mõni keskmine ökonomist.

Professor Min nimetas administratiiverialadel tegutsevaid valgekraesid piltlikult "vallavanemateks" ehk siis säärasteks, kes ühiskonnale midagi sisse ei too, küll aga hulgaliselt loodud hüvesid tarbivad.

"Millal hakkab paljuräägitud vajadus inseneride järele kajastuma ka nende palgas?" esitas Min retoorilise küsimuse.

ABB Balti regiooni juht Bo Henriksson möönis, et insenerid vajavad rohkem teadmisi majandusest ja organisatsiooni juhtimisest.

"Tehniliste numbrite kõrval tuleb neile ka majandusnumbreid õpetada, siis oleksid nad ka ettevõtluses võimekamad," märkis Henriksson.

Rohkem insenere ettevõtlusesse. Henrikssoni sõnul peab ABB eduka tootearenduse võtmeküsimuseks vajaliku arvu inseneride leidmist Eestist, see on Henrikssoni hinnangul oluline ka kõrgemasse väärtusahelasse liikumiseks.

"Meie tööjõukulu töötaja kohta on tööstusettevõtete seas üks suuremaid," tõdes ta. "ABB keskmine palk Eestis jääb vahemikku 850-1000 eurot."

ABB avas hiljuti vastse insenerikeskuse, kuhu praeguseks on palgatud 20 peamiselt elektromehaanika toote- ja kvaliteediinseneri. Ent ettevõttel on tootearenduse edendamisega siinmail ambitsioonikad plaanid, sestap vajatakse lähiajal veel teist samapalju insenere.

"Eestis tehti 15 aasta eest hariduspoliitiline viga. Siis ei panustatud inseneridele, taheti ruttu rikkaks saada ja soositi administratiivsete erialade õpetamist," nentis Henriksson. "Ökonomistid ja "vallavanemad" ei tee raha, pigem kulutavad ja sedagi halvasti. Ühiskond aga vajab insenere. Sellepärast ongi Hiina, Taiwan ja Lõuna-Korea edukad, sest seal on võimul insenerid."

Palgata aastas 40-50 inseneri on Eesti oludes hea tulemus, usub ABB personalijuht Agnes Hanson. Ta märkis, et kuna Põhjamaade tööturg on meie omast pea kümnendi ette jõudnud, kulub Eestil veel vähemalt 10-15 aastat, et saada edukaks inseneririigiks. Selleks, et saada oma ettevõtte meeskonda parimad spetsialistid, tuleb kõigepealt seada ambitsioonikad eesmärgid, olla atraktiivne tööandja ning hoida kõrgel ettevõttesisene moraal, kinnitas Hanson.

"Lisaks otsekontaktidele, mis on saadud näiteks tööjõumessidelt, osaleb igal meie insenerikonkursil kolm-neli väga tugevat kandidaati," selgitas Hanson. "Meie eelis rahvusvahelise kontsernina on see, et saame neile pakkuda vaheldusrikast tööd ja osalemist erinevatest piiriülestes projektides."

Inseneride puudus paneb arengu seisma. OÜ Radius Machining enamusosaniku ja juhatuse liikme Veljo Konnimoisi sõnul on 2005. aastal asutatud ettevõte siiani kasutanud omanike varasematest töökohtadest pärinevaid insenertehnilisi teadmisi, klientide kogemusi, samuti Tallinna Tehnikaülikooli ja Tallinna Tehnikakõrgkooli laborite abi. Ta lisas, et igapäevane inseneritöö tähendab Radiuse jaoks eelkõige instrumentide ja nende lõikerežiimide väljaselgitamist.

"Suviti käib meil kaks kuni kolm masinaehitusinseneri praktikal, kellest võimaluse korral jääb üks või kaks edaspidiseks ka tööle," selgitas Konnimois. "Üha olulisem vajadus inseneri ja tema teadmiste järele on ettevõttele juba valusaim ning ka kulukaim probleem. Meil on oma toode (R-FIX), ent selle pidev arendamine majasisese inseneri kaasabil pole veel võimalikuks osutunud."

Eesti firmad maailmaturul alles algajad. Konnimoisi hinnangul on keeruline leida otsest süüdlast olukorras, kus insenerid on ühiskonnas alamakstud ja selle ameti maine pole just kõrge. Ta leiab, et Eesti firmadel puudub piisav pagas müügikõlbulikke tooteid, mille järele oleks nii suur nõudlus, et nende tootearendusega tegeleda.

"Tuleb võtta arvesse, et suurem osa meie firmadest pole veel 20 aastatki vana. Toote väljatöötamise aeg ja selle elutsükkel pidevalt lüheneb, kuid oleme ikka veel poisikesed avatud turgudel," rääkis Konnimois. "Küll neil ökonomistidel ja vallavanematel ka kord igavuses ja laisklemises kümmeldes miskit geniaalset sähvatab, et oma toote või teenusega päevavalgele tulla. Ehk kõik raha ei lähegi väga valesse kohta ja ehk tärkab mõne omavalitsuse algatatud projekti raames mõnes noores huvi ka insenertehnilise teaduste vastu."

Ta toob hea näitena esile ettevõtte OÜ Tiptiptap, mis alustas omavalitsuste lasteaedade õuemööbli valmistamisest ja millest on tänaseks saanud Baltimaade suurim lastemänguväljakute tootja.

Ettevõtted haaravad noori juba koolipingist. Meditsiinitehnikat arendav AS Semetron on siinmail oma valdkonnas üks suuremaid tegijaid - 90% ettevõtte tegevusest eeldab insenertehnilist tuge. Insenerid kavandavad, toodavad, paigaldavad ja hooldavad Semetronis meditsiini- ja tehnoloogilisi lahendusi ja seadmeid, alates vererõhuaparaadist kuni magnetresonantstomograafideni. Põhiline spetsialistide leidmise allikas on TTÜ meditsiinifüüsika ja elektroonika erialad. Sageli luuakse praktika- või töösuhe juba bakalaureuseõpingute ajal ja edaspidi soosib ettevõte ka noore inseneri magistriõpet. Positiivne on võimalus tuua insenere sisse välismaalt. Nii asus Semetronis hiljaaegu tööle noor spetsialist Venemaalt, kes otsustas Eestis endale n-ö juured alla kasvatada.

Ettevõtte arendusjuht Toomas Kornet on seda meelt, et valikut ja ülepakkumist inseneride "turul" kindlasti pole.

"On olnud aegu, eriti 2007-2008, kui värske TTÜ lõpetaja võis valida kümne pakkumise hulgast ning brutopalgast alla 25 000 krooni polnud mõtet rääkidagi," nentis Kornet. "Viimased plaanid riikliku tellimuse vähendamisest tunduvad arusaamatud."

Ta soostub üldjoontes praeguse riikliku poliitikaga, mis küll piiratud võimaluste juures, aga siiski soosib eksportivate ettevõtete tegevust. Ekspordile orienteerimine annab Korneti sõnul võimaluse väärtustada loojate ehk inseneride tegevust, sest koduturg üksi on atraktiivne vaid mõnele üksikule tootearendajale. "Tundub tõesti, et juhte ja ametnikke on toodetud rohkem, kui efektiivseks toimetamiseks vaja," tõdes Kornet. "Riigi efektiivsuse tõstmine (haldusreform) peab meil ees seisma. Masu õpetas seda tootvatele ettevõtetele, riik võiks nüüd kaasa tulla."

Mida kiiremini ja enam keskkoole suudetakse muuta teatud spetsiifilise tehnilise kallakuga kooliks, olgu see siis IT või materjalide- ja loodusteadused, seda parem. Tuleb luua eeldused, et kutsekooli lõpetanu tunneb oma valiku vastu sügavamat huvi ja suundub edasi kõrgema hariduse suunas. Kas või aasta-paar pärast tööpraktikat mõnes ettevõttes.

Pelgalt visioonist vahe-eesmärke seadmata viie rikkama riigi hulka jõuda ei ole lihtne. Kui katsuks Andrus Ansipi eesmärgi etappidest jada moodustada, siis see võiks alata imikute keeleõppest ja jätkuda maast madalast insenertehniliste teadmiste õpetamiseni.

Hea näide on Robotex. Aasta-aastalt tunnevad ala vastu huvi aina nooremad. Nutitelefonidega ollakse sina peal juba algkoolis, jutt vähikäigust on siin kohatu. Seda huvi ja võimalust tuleb lihtsalt teadlikumalt suunata.

Keskkoole ei tuleks otseselt kinni panna, aga need tuleks teha noorte inseneride taimelavaks, kus oluline osa on praktilistel ülesannetel.