Kaubakate kuningas

Kadri Bank, Väinu Rozental 08. oktoober 2011, 08:59

Eestlaste usinus, Taani tehnoloogia ja Ukraina põllumaad. See on kooslus, mille abil võiks ka väiksemad Eesti ettevõtjad panna püsti äri Ukrainas, ütleb Eesti jõuikaimaks inimeseks tõusnud Hillar Teder.

Mees, kes ise armastab kaubamajasid kaubakateks kutsuda, rääkis oma edasistest plaanidest ja sellest, kas ja mida tähendab talle arveldusarvel oleva rahanumbri pikkus. Intervjuu toimus septembri lõpul Äriplaani konverentsil.

Te andsite konverentsil esinedes kümme nippi, kuidas laieneda välisturgudele. Kui palju Eesti ettevõtjad on teie poole pöördunud teemal, kuidas käituda Venemaal ja Ukrainas?

On olnud juhuseid, kui lendad kuskilt koju ja satud istuma kõrvuti kellegagi, kes küsib, kas teie olete Hillar Teder, ja hakkab oma tegevusest rääkima. Aga ega neid kontakte kuigi palju ei ole olnud, aastate jooksul võib-olla paar-kolm.

Eks iga ettevõtja tunneb enda äri kõige paremini. Võib-olla ma ei oskakski soovitusi anda. Need kümme nippi, mis ma kirja panin, olid pärit mu enda elust, ja ma arvan, et need on tähtsad. Põhimõte on selles, et sa käitud samamoodi, nagu oma koduturul: lähed igal esmaspäeval kell 9 tööle, sul on oma tiim jne.

Välismaale minemine on sageli teisejärguline – et proovime natuke kusagil. Võetakse keegi inimene tööle, ta saadetakse sinna kohale, aga ta ei ole võib-olla nii pühendunud ja ei ole spetsialist. Ettevõtja peaks välisturule minema ise.

Kas Eesti ettevõtja vaatab ikka pigem Läände kui Itta?

Eesti ettevõtja on nii elujõuline, et vaatab igale poole. Aga võib-olla mul ei ole neid millegagi aidata – eks iga inimene peab minema ja saama selle oma tunnetuse kätte. Ma võin küll kedagi lohutada ja öelda, et Venemaa ja Ukraina korruptsiooni kogu erinevus Eesti omast on see, et seal sellest (vähemalt – toim.) räägitakse, aga siin mitte. Kui ma kohtun eri inimestega Euroopast, siis nad on samal arvamusel, et nendel on korruptsioon olemas, aga varjatul kujul.

On küll olemas ettevõtlust abistavad organisatsioonid, aga otsuse, kuhu tahad minna, pead tegema ikka ise. Organisatsioonide abi on vaja ehk kunagi hiljem, kui on ettevõtted, kellel on mingisugused ühised ideed või probleemid. Venemaal ja Ukrainas pead sa näiteks arvestama, et piiril kauba pealt käibemaksu makstes ei saa seda tagasi kahe kuu jooksul nagu siin. On olemas küll seadused, et sa peaksid saama, aga kohalik praktika on, et saad selle tagasi alles siis, kui hakkad kaupa müüma. Võib-olla need on asjad, millele me oskaksime (ittapürgija – toim.) tähelepanu juhtida.

Mis suunas praegu Ukraina liigub?

Hästi levinud ütlus Ukraina kohta on, et nende edukus sõltub kolmest asjast: metallide hinnast maailmas, toiduainete hinnast ja sellest, kui palju nad venelastele gaasi eest maksavad. Ma ei ole väga gaasi hinnaga kursis – suure tõenäosusega ei maksa nad üle, aga ootused on, et peaksid maksma odavamalt. Minu meelest oleks mõistlik, kui nad maksaksid Euroopa hinda. Metallide ja toiduainete hinnad on suhteliselt soodsad.

Eurooplaste ja ka eestlaste võimalus oleks viia kokku näiteks Taani tehnoloogia, eestlaste usinus ja Ukraina hea põllumaa. Trigon ju midagi sellist teebki, aga nad on rohkem institutsionaalsed investorid. Seda võiks aga keskmise ja väikeettevõtja tasemel rohkem teha.

Kui võtta Olle Horm ja luua Rakvere Lihakombinaadi sugune ettevõte, kes ise ka kasvatab ette sead, siis sellisel äril on Ukrainas tee valla. Maad loomasööda kasvatamiseks saab pea mitte millegi eest ja teha saab ka järgmisi produkte. Pealegi on kõrval Vene turg. Võib-olla Araabia ja Hiina turg on ka mingil hetkel paremad.

Kui nüüd mõelda, et Taanil kui juhtival tehnoloogiavalmistajal on seadmetele viieaastased eksporditoetused, siis omakapitali vajadus ei olegi nii suur. Kui üks tootmisliin maksab näiteks miljon eurot, siis selle saad sealt laenu peale. Sul on vaja võtta maa rendile, ehitada hoone ja hakata tööle. Seal on kindlasti asju, millega tegeleda. Aga sisuliselt tähendab see sinna kolimist, vähemalt mingisuguseks ajaks. Sa peab iseendaga tegema kokkulepe, et kaks-kolm aastat töötad kusagil mujal.

Mis on saanud teie börsiplaanidest Ukrainas? 

Meil on täna aktsionäride lepingus kirjas, et soodsa olukorra puhul minnakse 2012. aasta lõpus börsile. Me võtsime umbes aasta tagasi endale sisse väikeaktsionärid, kelle osalus on umbes 16 protsenti. Investeerija küsib alati, et mis on tema exit ehk kuidas ta ettevõttest jälle välja saab. Ega selleks väga palju võimalusi pole: ettevõte kas müüakse maha, müüakse maha mingisugune osa ettevõtte varast ja ostetakse väikeaktsionärilt aktsiad tagasi või minnakse börsile.

Sellistel aegadel nagu praegu ei ole likviidsus börsil eriti suur. Kui sa peaksid tahtma suuremat summat läbi börsi ettevõttest välja võtta, siis sellega seoses võib hind alla minna.

Selles suhtes oleks börsile minek aga mõistlik, et me võtaksime mingisuguse portsu kapitali ja päeva lõpuks ei ole niivõrd tähtis, kui kalli hinnaga seda juurde võeti, vaid see, et kaasame teatud osa omakapitali ja siis see annab ka teatud väikeaktsionäridele vabaduse oma väikest tükki vahetevahel müüa ning raha välja võtta. 

Olete haruldane ettevõtja, kes on läinud Venemaale ja Ukrainasse ja seal ka läbi löönud. Mis on teie edu saladus?

Kui me Venemaale läksime, olid meil seal kohalikud partnerid. Üht äri tegime kolmekesi ja teist neljakesi. Neil oli turutunnetus ja meie võtsime Eestist äriidee, mis puudutas mahlategemist, ja ka hüpermarketi idee. Me võtsime tööle inimesed, kes olid selle asjaga enne tegelenud, töötanud Maksimarketis ja Selveris. Ja saime tolleaegsest Ühispangast teatud hulga raha. Oli äriidee, oli ka kapitali ja olid inimesed.
Alguses vaatasid Peterburi inimesed seda asja isegi pigem kõrvalt. Hiljem, kui see tööle hakkas, siis nende osatähtsus muidugi suurenes, sest kui me esimese poe tegime, oli see kohe kaks-kolm korda liiga väike. Mis Venemaale minekut puudutab, siis võib-olla on see (edu saladus – toim.) õigel ajal turul olemine.

Ukraina puhul oleme tiimiga praktiliselt ainult sellele pühendunud ja kõik muud asjad ära lõpetanud. Me oleme öelnud, et see turg on suur, me peame seal oma positsiooni ja turuosa kätte saama ja tegelikult mujal ei tee me midagi. Seal on neli inimest, kes toimetavad ainult seal ja kaks-kolm poole kohaga töötajat on Eestis.

Pärast O'Key IPOt on teid peetud Eesti kõige rikkamaks inimeseks ja olete seda ka värske Äripäeva TOPi järgi. Olete küll öelnud, et teiste inimeste rahakotti ei ole ilus piiluda, aga siiski küsin: kas teadmine, et olete Eesti üks jõukamaid inimesi, annab põhjust ka uhke olla?

Küsimus on võib-olla eesmärkides. Ütleksin nii, et ega ma eriti palju kuluta. Praegu on minu elus see periood, kus mul on mingid ärilised eesmärgid, näiteks kasvatada Ukraina ettevõte teatud suuruseni. Oleme öelnud, et 2015. aastaks tahame ettevõtte renditulu viia 100 miljoni dollarini aastas. Eks see sõltub natuke üldisest majandusolukorrast, aga krundid on meil täna selleks ära ostetud. Me joonistame-projekteerime ja elu on tegelikult huvitav.

Ma ei ole eriti sellele mõelnud, et kui kõik investeeringud maha müüa, mis oleks nende rahaline väärtus. Teine asi on see, et mida siis edasi teha.

Minu jaoks kusagil arveldusarvel oleva rahanumbri pikkus – et kui palju nulle seal on – emotsioone ei tekita. Emotsioon on muudes asjades: on see siis mingi maja, mida sa ehitad, või siis kaubanduskeskus. Kaks-kolm aastat võtab see protsess aega alates krundi ostmisest ja kui sa lõpuks näed, et seal inimesed käivad sisse-välja ja see on neile ka vajalik, siis pigem on see rahulduse tekkimise koht. 

(Naerdes.) Kas see mind nüüd uhkeks või ülbeks on teinud, ma ei oska öelda. Seda peavad teised hindama.

Rääkisite ka Hiina plaanidest.

Mulle Shangai väga meeldib. Omal ajal, kui ma Floridas reisimas käisin, siis öeldi, et 70 aastat tagasi ujusid siin krokodillid ja oli ainult soo – ja vaadake, mis on praegu. Aga Shangais öeldakse, et 25 aastat tagasi oli seal ainult soo ja praegu on seal raudselt rohkem kui Floridas. Täiesti muljetavaldav.

Tegelesime Shangaiga, kui mõtlesime, et Venemaa kaubandus võiks kusagile sinnapoole laieneda. See oli aeg, kus valmistuti Expoks ja olümpiamängudeks ning pakuti välja selliseid asju, et keegi ehitab Shangaisse kolme aasta jooksul sada metroojaama ja meie tehke jaamadesse toidupoed.

Tegelikult supervõimalus, aga meil oli, ütleme, pink liiga lühike. Hakkasime samal ajal Ukrainasse minema ja vahetasime Venemaal mänedžmenti. See ei olnud meile jõukohane juba kaadri tõttu.

Tollel hetkel oli otsus niisugune. Täna jääb O'Keys raha iga-aastasest investeerimisest isegi natuke üle. Aga võib-olla on õige, et ei tohi geograafiat ajada liiga laiaks. Sa hakkad peale maksma logistika ja muude asjade eest. 

Hiina kogemus oli kindlasti hästi tore ja ma ütleks, et nad on pikalt ees ka elamuehituses kogu Venemaa ja endisest Nõukogude Liidu alast. Ja mine tea, võib-olla ka poolest Euroopast.

Nii et praegu hoiate pigem ühte regiooni?

Alati peab olema mõni koht, kus sa ikka käid, vaatad asju, mõtiskled ja uurid. Samas väga kaua käia ja urgitseda ei ole ka mõistlik. Mingil hetkel tuleb otsus ära teha. Õnneks on kaubanduskeskuste äri selline, et kui saad mõnes kohas ka ainult ühe, aga hea krundi, siis sa võid sinna teha (ainult – toim.) ühe kaubaka. See ei ole nagu hüpermarketiäri, et pead neid igal aastal juurde tegema, sest sellest oleneb su käive ja sisseostuhind. See on selline lihtne business selles mõttes, et kui sulle mingi maa meeldib, siis võid minna ja teha.

Tulles tagasi Eestisse, siis mis seisus on Admiraliteedi basseini projekt?

Kui projekt sobib ka linnavalitsusele ja linnarahvale, siis peaks mõtlema selle peale, kes oleksid investorid. Tallinnas võiks olla selline kompleksne arendus, mis antakse lihtsalt rendile. Kogu see arendus võiks olla pikaajaline investeering, millelt 20-30 aasta jooksul teenitakse tulu. Tulu pole kindlasti väga suurt, aga kui see on 7-10 protsenti aastas, on see jupp maad rohkem kui pangas. Sellise koha peal on kinnisvara alati ka inflatsiooni eest kaitstud. See võib olla täna võimalus, sest kõik kardavad praegu inflatsiooni. Aga see tähendab et 100 miljonit eurot oleks vaja kokku panna, et projekt oleks turvaline, elaks raske
aja üle ja poleks laenuga üle võimendatud.

Saan ma õigesti aru, et te pole veel leidnud investoreid?

Me ei ole otsimisega veel alustanud. Peame Skanskaga läbi rääkima, mida nemad arvavad, kuna meil on ta (osalus – toim.) 25-75 protsenti. Peame võib-olla tegema nn eelmarketingi, et kas selle vastu oleks huvi. Küsimus on, kas leiame investoreid, kes võtavad 20aastase perspektiivi.  

Millega järgmise aasta jooksul hõivatud olete? 

Võib-olla see Tallinna projekt võtab oma aja, kuna siin meil inimesi ei ole. Ka Ukrainas on teatud projektid, kus me kontseptsiooni tasemel teeme tööd ja kus on kahe-kolme nädala tagant kohtumised. Seal vaatame, kas loodud kontseptsioon sobiks. Kui ühel hetkel on see kokku lepitud, siis tegelikult minu osa lõpeb ära. Siis hakkab projekteerimine, ehitamine ja väljarentimine – ajalises mõttes suurem töö, aga minu funktsiooni seal eriti ei ole.

Paaris uues kohas võiks ka käia. Võiksime vaadata mõningaid Venemaa linnu ja talvel külmal ajal võib ju natuke käia ja vaadata ringi Hiinas, Vietnamis ning Indias, et mis seal võiks olla.

Tulles tagasi rikaste TOPi juurde, mida Äripäev on kümme aastat koostanud, on selles alati väga vähe naisi olnud. Kuidas tuua ettevõtlusse naisi juurde? 

Mina ei kuulu nende hulka, kes arvab, et protsessi peaks kangesti reguleerima. See on ilmselt looduslik valik ja ju on selles oma loogika. Ilmselt on naistel siin maailmas teine funktsioon peale ettevõtete juhtimise. Kindlasti on neid, kes on võimekad, ja need ka tegutsevad ettevõtluses. Ma ei arva, et tuleks hakata nihutama kusagilt altpoolt ülespoole neid, kellel ei ole piisavalt aega või pühendumist.

Naiste funktsioon on pigem hoidev. Ettevõtlus tähendab ikkagi riski võtmist ja mõnes mõttes agressiivsust. Kui ettevõte on valmis, siis kindlasti saavad naisterahvad selle igapäevase käigushoidmisega paremini hakkama. Naised on ju äärmiselt kohusetundlikud ja ettevõttetruud. Aga ettevõtete käivitamine ja uutele turgudele minek on pigem meeste pärusmaa.

Kui palju on teie töötajate seas naisi?

Meil on Kiievis naisi natuke liiga palju ja kui naisi on liiga palju, siis läheb „laadaks“. Emotsioonid löövad kergemini välja. Ma olen Kiievis öelnud, et nüüd on aeg, kus me peame mehi tööle võtma. Aga eks naistel on ka hea nina kaubanduse peale – kas näiteks kaup on pandud õigesti välja – ja omas segmendis on nad tublid.

Kes on kes

Hillar Teder

• 2010. AASTA lõpus sai avalikkus aimu aastaid Venemaal ja Ukrainas äri ajanud Hillar Tederi rikkusest. Siis läks Venemaa jaekaubanduskett O’Key börsile.

• PALGATÖÖD on teinud lühikest aega. Pärast Tallinna Polütehnilise Instituudi lõpetamist 1986. aastal töötas mõne aasta EKE transpordiosakonnas.

• ETTEVÕTLUSEGA alustas 1980ndate lõpus, vahendas Rootsist Venemaale kasutatud autosid. Nii tutvus Venemaa äripartneritega.

• EESTIS tegutses aktiivselt 1990ndatel, rajas Tallinna mitu kaubanduskeskust.

• ÜHISPANK aitas 1990ndatel Tederi äriprojekte rahastada. Teda on kahtlustatud Ühispanga aktsiatega kauplemisel siseinfo kasutamises.

• VENEMAAL hakkas ta koos äripartneritega kinnisvara ostma 1997. aastal. Aasta hiljem käivitasid nad mahlatootmise, mille 2005. aastal Coca-Colale müüsid.

• ESIMENE O’Key hüpermarket avati 2002. aastal.

• VALDAV osa Tederi varast on praegu Ukrainas, arendab seal kaubanduskinnisvara.

• UKRAINA ÄRIDE börsile viimisega võib temast saada esimene eestlane Forbesi maailma rikaste tabelis.

 

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
11. October 2011, 10:46
Otsi:

Ava täpsem otsing