EKP juhiks asub Itaalia draakon

Oudekki Loone 21. oktoober 2011, 00:00

Saksa ajalehed on nimetanud 1. novembril Euroopa Keskpanga (EKP) presidendi kohale asuvat Mario Draghit peaminister Silvio Berlusconi antipoodiks. Täpsemalt tuleb Draghit pidada Itaalia poliitikale tüüpiliseks kujuks, samas kui Berlusconi on süsteemi anomaalia, mis sai võimalikuks vaid tänu mitmele kokkusattumisele eelmise sajandi 90ndate alguses. Draghi on särav, diplomaatiline, reserveeritud, üliviisakas - ning tugev isiksus, kes läheb oma poliitilise eesmärgi nimel läbi halli kivi, sõltumatult olukorrast, sõpradest ja vaenlastest.

Tal on ka suurepärane akadeemiline taust: La Sapienza Ülikooli lõpetamine kõrgeima võimaliku hindega, seejärel Nobeli laureaatide Franco Modigliani ja Robert Solowi juhendamisel kaitstud doktoritöö majandusteaduses Massachusetts Institute of Technologys, õppejõud mitmes Itaalia ülikoolis. Erinevalt samuti MIT lõpetanud USA ametivennast Ben Bernankest ei ole Draghi siiski sügav akadeemiline teadlane, vaid praktik, kelle karjääri iseloomustab kriiside lahendamine era- ja avalikus sektoris. Briljantne, ebaõnnestumisteta karjäär andis arvatavasti usaldust Draghi kinnitustele, et Goldman Sachsis töötamise ajal ei saanud ta infot 2001. aasta derivatiividetehingust, mis sisuliselt võimaldas Kreeka majandusolukorda näidata euroküpsena. Inflatsioonikontrolli primaarsuse ning finantspoliitika keskse rolli põhimõtted võitsid Draghile EKP juhi valimistel ka kaua kõhelnud Saksamaa toetuse ning ta astus juhtima ootamatult Euroopa Liidu tuleviku võtmeinstitutsiooniks muutunud panka.

Eile. Draghi võimalikke samme ja valikuid saab kõige paremini hinnata lähtuvalt senitehtud otsustest. EKP vastset juhti peetakse (koos Beniamino Andreatta ja Romano Prodiga) üheks kolmest Itaalia monetarismipoliitika alustalast - ja tema kriisijuhtimisvõimet demonstreerib kõige paremini tegutsemine 90ndate alguses. Itaalias tundub neil aastail kõik korraga koost lagunevat: liiri kriis, maffiapommitamised, korruptsiooniskandaalid, mis oma haripunktis viivad uurimise alla enamiku parlamendi liikmetest ja toovad kaasa nn esimese vabariigi lõpu ja poliitilise süsteemi täieliku ümberkujundamise.

Draghi siirdub pöördelisel ajal Maailmapanga tegevdirektori kohalt Itaalia rahandusministeeriumi juhiks. Erinevalt paljudest suudab ta säilitada külma verd ja jätkata oma eelkäija Andreatta 80ndatel seatud teed, mis peab Itaalia viima Euroopa ühisrahani, garanteerima madala inflatsiooni ning keskendama riigi majanduspoliitika peamiselt finantssfääri. Eesmärkide saavutamiseks töötab Draghi välja suure erastamiskava, selle põhjalikus ettevalmistuses on koht nii teiste riikide kogemuste analüüsil kui mitmel diplomaatilisel ettevõtmisel. Viimaste hulka kuulub Itaalia avaliku ja erasektori kohtumine peamiselt USAst ja Ühendkuningriigist pärinevate tippjuhtidega - sadakond inimest, kes Tema Majesteedi laeval Britannia vahetavad kogemusi ja garanteerivad Itaalia privatiseerimislaine reaalse edu.

Järgnevail aastail täidab Draghi institutsionaalseid rolle, vastutab kõige olulisemate erastamiste eest, teenides nende efektiivse elluviimisega 80ndate Nintendo-mängule viitava hüüdnime Super Mario. Temast saab ka uue finantsseadustiku autor ning kasinusmeetmete elluviija, need nõuavad kompaniidelt suuremat tähelepanu halduslikele meetmele ning andsid rohkem õigusi siseauditile ja vähemusaktsionäridele. 2002. aastal siirdub Draghi erasektorisse (Goldman Sachs) ning naaseb sealt 2005. Banca d'Italia juhiks.

Tagantjärele on vaieldav, kui efektiivne erastamispoliitika reaalselt oli, kriitikud süüdistavad Draghit ka "Itaalia mahamüümises". Vesi ja energia, kiirteed ja pangad, ka audiitorkohus Corte dei Conti leiab oma 21. sajandil tehtud uurimises, et pärast erastamist endised avalikud ettevõtted küll tõstsid oma võimekust toota kasumit, kuid see efekt oli pigem seotud tariifide tõusuga, kui efektiivsema tootmise või korraldusega. Draghi ise ütles aga 1998. aastal Itaalia parlamendile, et "privatiseerimine oli fundamentaalne komponent defitsiidi hoidmises Euroopa ühisraha nõuetele vastavana" - seega võib erastamist vaadata kui hinda euroga ühinemise eest.

Täna. Mais 2011 IMFile peetud kõnes rõhutab Draghi vajadust globaalsete stabiilsust tagavate finantsreformide järele, nõudes valitsuselt poliitilisi samme. Valitsused kipuvad Draghi järgi kriisi raskuse asetama keskpangale, jättes kasutamata oma vahendid, nagu suurema finantsdistsipliini, eelarvekontrolli ja kasinuspoliitikate küsimine valijaskonnalt. Finantsstabiilsust tagavad tema sõnul kolm tingimust: hinnastabiilsus, eelarvedistsipliin ja riiklikud majanduskasvu soodustavad poliitikad: EKP garanteerib esimese, kuid mõnel riigil puuduvad teine ja kolmas.

Karmidest sõnadest ei pääse ka Itaalia. Illustreerivana võib vaadata augustis Draghi ja Trichet poolt peaminister Berlusconile saadetud kirja, mis lisaks finantsdistsipliinile ja avalike teenuste erastamisele küsib ka tööpoliitilisi meetmeid, soodustamaks konkurentsivõimelisemaid sektoreid ning avaliku administratsiooni efektiivsuse ja ärisõbralikkuse tõstmist.

Draghi terav mõistus ei rakenda vanu retsepte uusi olukordi analüüsimata, ta on üks neist, kelle retoorika on selgelt suunatud praegusele kolmekümneste ja nooremate generatsioonile "kui pole noori, siis pole ka mingit majandustõusu". Pärast 15. oktoobri meeleavaldusi annab ta tänaval olnud noortele õiguse: "Kui nad teevad finantssüsteemist patuoina, siis ma mõistan neid. Noored on niigi palju oodanud, meie nendevanuselt seda ei teinud." (Toimunud vägivalla üle avaldab seejärel kohe pettumust.) Draghi ise pakub G20-le välja finantssektori tugeva kontrolli mehhanisme, et piirata turul tekkivaid võimalikke liiasusi; Itaalias soovitab poliitikaid, mis lihtsustaksid noorte tegevust ettevõtjana.

Homme. Draghilt oodatakse peamiselt nelja: hindade ja intressimäärade stabiliseerimist, selge poliitika sõnastamist riigivõlakirjade ostmisel kui ka laiemalt EKP kriisiaegse rolli ümberdefineerimist, EFSFi tegutsemisvõimeliseks muutmist. Maastrichti lepingu järgi ei olnud ette nähtud, et EKP võiks osta riigivõlakirju, võimaldades sisuliselt kohustuste katmiseks "trükkida raha", kuid see praktika on olnud arutusel vähemalt 2010. aasta Kreeka, Portugali ja Iirimaa võlakirjade ostmisest saadik. Mõned näevad selles ühekordset sammu, teised peavad seda EKP jõu vähenemiseks ootamatus olukorras.

Draghi positsioon on karm, Kreeka kohta on ta öelnud, et võlgadesse mattunud riigid ei saa edasi minna, lohistades oma jalgu üle eurotsooni stabiilsuse; Itaalia sisepoliitilistes aruteludes rõhutab ta, et itaallased peavad ise kriisist väljuma, mitte ootama, et keegi neid väljast aitaks.

Eelnevat arvestades on tõenäoline, et Draghi juhtimisel püütakse EKPd reformida USA Föderaalreservi eeskujul, andes keskpangale enam vahendeid kui pelk inflatsioonikontroll. Eurokriisi lahendusmehhanismid seotakse tõenäoliselt Euroopa ühtse finantsrežiimi ning majanduspoliitiliste valikute "miinimumpaketi" aktsepteerimisega, ühendades rahastabiilsuse föderalistide taotlusega. Aastad näitavad, kas härra Draghil õnnestub Euroopas korrata Itaalia poliitilise eliidi stabiilsuse printsiipi, mille geniaalselt sõnastas Giuseppe Tomasi di Lampedusa oma kuulsas teoses "Gepard": kui tahame, et kõik jääks nii nagu praegu, siis on vaja, et kõik muutuks.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

    Vaata kogu kava
    Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
    24. November 2011, 19:04
    Otsi:

    Ava täpsem otsing