Suhtekorraldaja huvid peavad teenima avalikkuse huve

Ajendatuna reedesest Äripäeva artiklist, mis kirjeldas kahe huvigrupi võitlust suhtekorraldajate lavastusel, küsisime TLÜ Kommunikatsiooni Instituudi direktorilt Kaja Tamperelt mõne küsimuse.

Kas Eesti suhtekorraldajad teevad oma tööd hästi? On nii- ja naasuguseid. Kahjuks on nii, et halvemad paistavad välja, sest nende apsud ja väärkäitumised kriibivad otseselt ajakirjanike ja inimeste südametunnistust. Nii, nagu igas ametis on häid ja nigelamaid tegijaid, on seda ka suhtekorralduses. Eestis on viimastel aastatel asi paremaks läinud. Olukord pole enam selline, nagu aastaid tagasi, kus ma võrdlesin Eesti suhtekorraldust Ameerika 19. sajandi suhtekorraldusega. Kõige parem suhtekorraldustöö ongi see, kui organisatsioon käitub vastutustundlikult ja ausalt, suhtleb avalikkusega selgelt ja läbipaistvalt, tal on ühiskonnas respekteeritud ja auväärne asend.

Öeldakse, kelle leiba sa sööd, selle tantsu tantsid. Suhtekorralduses ei tohi see päris nii olla, kuid praktikas see sageli nii on. Suhtekorraldaja on nagu saabastega kass, kelle roll organisatsioonis peaks olema sõltumatu. Suhtekorraldajate põhiprintsiibid on aus kommunikatsioon, selgus, läbipaistvus ja dialoogilisus.

/.../Suhtekorraldaja peab rääkima ka negatiivsetest asjadest. Mäng peab olema aus ja kompromissikohta siin pole. Kahjuks Eestis ei ole suhtekorralduses akrediteerimist või atesteerimist, mistõttu me ei saa kontrollida ja sundida inimesi olema eetilised ja professionaalsemad.

Mis on meediaplaan? Meediaplaane tehakse ja seal ei tohiks midagi salajast olla. See on tegevuskava, kuidas saavutada kompromissi erinevate osapoolte vahel, kuidas erinevad huvid on kaitstud ja nende eest on seistud. Loomulikult on osapooltel erinevad huvid. Küsimus on selles, kuidas leitakse konsensus ja kas keegi peab midagi kaotama. Äripäev kirjutas ühest meediaplaanist, kus oli kirjas, et kui ilmuvad konkreetsed arvamuslood või uudised meediakanalites, siis selle eest saab suhtekorraldusfirma lisaboonust raha näol. Mitte mingil ei juhul ei toeta ma sellist praktikat, et artikleid on võimalik justkui osta. Suhtekorraldaja töötab samal printsiibil nagu ajakirjanik. Kui asi ei ületa uudiskünnist, siis ta pole uudis ja pole ajakirjanduslik materjal. Sellisel juhul võiks võtta appi sotsiaalmeedia või osta reklaami. Ajakirjaniku äraostmine ja artikli äraostmine on suhtekorraldaja kõige ebaprofessionaalsem käitumine.

Autor: Kaja Tampere