Usaldamatus püsib

Reitinguagentuuri arvates tuleb majanduspoliitika parema koordineerimise ning kriisilahendusmehhanismi vallas teha Euroopa Liidus veel midagi, mida senised otsused ei sisalda. Tavaolukorras on reitinguagentuuride ja valitsuste poliitikasammude soovisedel kattuv, kuhu kuulub kestlik eelarvepoliitika, soodne ärikeskkond, finantsstabiilsuse edendamine jne. Euroopa Liidus paikapandud sellesuunalised eesmärgid ei näi reitinguagentuuri seekord rahuldavat. S&P viitab turgude riskikartlikkuse püsimisele ning võrdsustab selle võimetusega võlakriisi lahendada.

Kriis küll kestab, kuid sellest ei johtu, et Euroopa Liidus kavandatud sammud olukorda ei lahenda. Soovitused kriisi lahendamiseks võib lihtsustatult jagada kaheks. Esiteks pikemat ettevaadet silmas pidavad sammud, mis lisaks tulekahju kustutamisele tegelevad ka tasakaalustatud kasvuks vajalike regulatsioonidega (näiteks uus majanduspoliitika koordineerimise raamistik Euroopa Liidus, kavandatavad aluslepingu muudatused jne). Paraku eksisteerib ka teine vaade, mille järgi nii mineviku vajakajäämised majanduspoliitikas kui tulevased vead tuleb suure rahaga “kinni maksta”. Või vähemalt lubada seda teha.

S&P avaldus ongi selles mõttes üllatuslik, et nende varasemaid hinnanguid arvesse võttes on neid raske sellel skaalal paika panna. Igal juhul ei tee selline  avaldus kriisi lahendamist kergemaks. Muudel võrdsetel tingimustel tähendab reitingu langus laenuvõtjale laenuraha kallinemist. Õnneks ei ole seekord tegemist Eesti eriprobleemiga ning teatavasti puudub meie valitsusel ka tungiv vajadus lähiajal laenu võtta. Loodetavasti toob järjekindel tasakaalulist kasvu taotlev poliitika ning Euroopa Liidu tasandil kavandatavad täiendavad meetmed kaasa selle, et reitingut siiski ei alandata. Eesti puhul on esmatähtis tasakaalulise kasvu jätkumine. Jõukuse suurenemine on ka reitingut suurendav tegur.

Nagu öeldud, tähendab reitingu langus laenuvõtjale muudel võrdsetel tingimustel laenuraha kallinemist. Kriisiajal on paraku need muud võrdsed tingimused tähtsamad, kui reitingu tase. Kriisi algusest alates on vaieldud ja vaieldakse edasi selle üle, kas ja kuivõrd on eri riikide valitsuste käest küsitav laenuintress põhjendatud. Kui keegi hindab reitingu alandamise mõju valitsuse kuludele absoluutsummas või mõnel suhtelisel skaalal, siis “laenatakse” see erinevus enne kriisi tehtud võrdlustest ning kõrvutatakse viimase emissiooni hinnaga. Eesti puhul pole meil   sellist võrdlusmomenti paraku võtta.