Pealt kullakarvaline, seest siiruviiruline

19. detsember 2011, 00:00

Rail Baltic on nagu sibul – pealt kullakarvaline, seest siiruviiruline. Mis võikski olla kellelgi selle vastu, et jõuda mugavas kupeevagunis loetud tundidega Euroopa südamesse, nautides samal ajal meeldivat seltskonda, maitsvat toitu, huvitavat raamatut või puhkehetke. Nagu kõik unistused ja osa unenägusid, on see ilus ja köitev.

Kuid siis lööb sisse reaalsus. Esiteks on kahtlane, kas sellisele rongile jätkuks reisijaid. Kui pole aga reisijaid, siis ei ole sellise unistusteliini ülevalpidamiseks vahendeid – raha. Reisijate arvukuse kasvatamise takistusena selgub teiseks, et kavandatud liin viib osaliselt läbi soode ja rabade, kus inimesi ei ela. Kolmandaks tuleks raudtee rajamiseks tegelda sundvõõrandamisega. Kusjuures sellest vajadusest ollakse teadlikud ning spekulandid on vastavaid maid juba kokku ostnud.

Neljanda kihina paljastub, et reisijateveo kahju kompenseerimiseks loodud kaubavood ei pruugi olla pooltki nii suured kui arvatud. Ja seda lihtsal põhjusel: osa kaupu liiguksid nii või naa teist teed, sest milleks minna ringi? Nii tekibki küsimus, kas juba eos tohutult kallis projekt, mille ainukeseks garantiiks on, et selle ülevalpidamiseks tuleb maksumaksjal järgnevate aastakümnetel peale maksa, on ikkagi mõistlik? Kas tegu on aruka või pigem rumala eurorahaga, mida valatakse raudteesse, mis jääb aga kas tühjalt seisma või nõuab pidevat pealemaksmist?

Poliitiline tahe plaan ellu viia, vähemalt Eestis, on suur. Tuleks siiski projekt lahti lõigata ja kontrollida, et sibul hiljem kedagi nutma ei ajaks.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
11. December 2012, 12:31
Otsi:

Ava täpsem otsing