Kaja Kallas: Eesti Energia ja Jaotusvõrk tuleb eraldada

Euroopa liidu kolmanda energiapaketiga võttis Eesti kohustuse eraldada energiavõrgud tootmisega tegelevatest ettevõtetest. Miks see hea on? Energiaturu direktiivi preambula ütleb, et kui võrke tootmis- ja tarnetegevusest täielikult ei eraldata, on oht, et võrke mitte üksnes ei kasutata diskrimineerival viisil, vaid vertikaalselt integreeritud äriühingutel puudub ka stiimul oma võrkudesse investeerida. Seni kuni Eesti Energia ja Jaotusvõrk on omavahel seotud, ei ole kõrvaldatud kahtlus, et see Eestis nii ei ole.

Võrku, milleta teised turuosalised ei saa oma teenuseid osutada ja kaupu müüa, loetakse oluliseks vahendiks ja selle kasutamisele on ettenähtud erireeglid. Seda selleks, et tagada kõikidele elektrimüüjatele, kes tahavad võrgu kaudu oma teenuseid osutada, võrdne ligipääs võrgule. Kui võrk on ühe elektrituruosalise oma, kes ühtlasi ka konkureerib teiste turuosalistega, siis paratamatult tekib tal soov ja võimalus teiste ligipääsu piirata ja seeläbi konkurentsi takistada.

Sellise kiusatuse vältimiseks ongi parem, kui võrk ja elektrimüüja oleksid omavahel eraldatud. Ja mitte ainult juriidiliselt eraldatud nagu nad hetkel juba on, vaid ka institutsionaalselt ja sisuliselt. See ei pea ainult nii olema, vaid teised turuosalised peavad olema ka veendunud, et see nii on. Raske on ühiskonda veenda eraldatuses, kui jaotusvõrgu nõukogu koosneb eranditult Eesti Energia juhatuse liikmetest ja nõukogu esimees on Eesti Energia jaeäri juht. Institutsionaalne eraldatus tähendab muuhulgas ka seda, et Eesti Energia ei saaks olla jaotusvõrguettevõtja omanik ega juhatuse liikmed saaks olla Elektrilevi nõukogu liikmeteks. Eesti Energia ei pääseks ligi jaotusvõrguga seotud infole, mille osas teistel elektrituruosalistel puudub ligipääs. Samuti ei saaks ühe turuosalise kontrolli all olla jaotusvõrgu ettevõtja juhtide määramine ja ametist vabastamine. Jaotusvõrgu eraldamine tagaks võrdsed mängureeglid kõikidele turuosalistele.

Jaotusvõrgu tegelik eraldamine annaks selge kindlustunde, et erinevad riskid on õigelt hinnastatud. Kuivõrd võrk on loomulik monopol ja seetõttu võrguteenuse osutamine on nullilähedase äririskiga, siis õli- ja elektritootmises on riskid hoopis kõrgemad. Kui jaotusvõrk ja tootmine pole omavahel eraldatud, eksisteerib ristsubsideerimise oht erinevate teenuste vahel, mille tulemusena näiteks õlitehase käivitamise kõrgeid riske võidakse maandada võrkude tagatisel.

Võrdsed mängureeglid tagavad ausama konkurentsi ja turu läbipaistvus peaks omakorda suurendama hinnakonkurentsi ehk siis kokkuvõttes tooma hindu alla. Kui minna konkreetse näite juurde, siis vastavalt seadusele  valib jaotusvõrguettevõtja üldteenuse osutaja. Majanduskomisjonile esitatud andmete kohaselt tarbib 22% kõikidest tarbijatest üldteenust. See on märkimisväärne osa kõikidest tarbijatest. Jaotusvõrguettevõtja valis ilma konkursita üldteenuse osutajaks Eesti Energia, ometi kui energiaturu direktiiv ütleb, et jaotusvõrguettevõtja ei tohi teha vahet võrgu kasutajate vahel, eriti oma sidusettevõtja kasuks. Konkurentsiameti juht on ajakirjanduses esinenud avaldusega, et üldteenuse pealt küsitav marginaal on liiga kõrge. Ehk oleks marginaal olnud väiksem, kui üldteenuse osutamiseks oleks korraldatud vähempakkumine?

Tavatarbija seisukohast annaks jaotusvõrgu eraldamine suurimast tootjast lisaks ka selgust juurde. Hetkel saavad elektri eest ühe arve ainult need tarbijad, kes on valinud teenuse osutajaks Eesti Energia. Tarbijale oleks mugavam, kui kõikide müüjate puhul oleks see võimalus olemas.

Palju on ajakirjanduses esitatud etteheiteid justkui maailmavallutusplaanide varjus unustatakse teha võrkudesse investeeringuid ja tarbijatelt võrgutasudena kogutav raha ei lähe mitte elektriühenduste parandamiseks, vaid investeeringuteks Ameerikasse ja Jordaaniasse ning õlitootmisesse. Kuigi usun, et Eesti Energia hoiab investeeringuid tootmisesse ja võrkudesse selgelt lahus ja sellel kõigel hoiab silma peal Konkurentsiamet, oleks tarbija jaoks siiski läbipaistvam, kui need rahapaigutusotsused oleksid selgelt eraldatud ka institutsionaalselt.

Jaotusvõrgu tegelik eraldamine ning täielik sõltumatus tarne- ja tootmistegevusest on lihtne ja selge viis lahendada huvide konflikti ja tagada varustuskindlus. Põhivõrgu õnnestunud eraldamine Eesti Energiast on heaks näiteks, kuidas võrkude eraldamine toob kaasa suurema selguse ja paremad tingimused turu arenguks.