Toome siia ümber õppima teiste riikide keskealisi

Ettekujutus, kuidas rahuldust pakkuva Eesti eluni jõuda, on igaühel isesugune. Virkadele sobib üks, laiskadele teine tee; humanitaaridele kolmas ja inseneridele neljas lähenemine. Kindel on aga see, et meie riigi jaoks loovad ühtse ja toimiva terviku ikkagi kõik inimesed koos – taustast sõltumata.

Meid peab saama rohkem. Ehkki meile tundub, et Eestit on n-ö taaskäivitatud mitu korda ja peaaegu iga põlvkond on pidanud justkui uuesti alustama, ei erine me siiski teistest rahvastest selle poolest oluliselt. Iga rahva ajaloost leiab ­reset-momente.

Meie eripära seisneb selles, et eestlasi on tõesti vähe ja on omamoodi ime, et nii väiksel rahval on oma riik, keel, teadus ja kultuur. Me oleme erilised ning samas on iga inimene riigile ja ühiskonnale väga tähtis. Meeldiv ja kasulik on eristada inimesi selle järgi, milles nad on tugevad. Kui meid on nii vähe, tuleb leida igaühe tugev külg, seda väärtustada ning panna meie ühise tuleviku kasuks tööle.

Mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade? Eesti Vabariik. Nii ütleb meie põhiseaduse preambul, ja see tähendab, et eestlasi peab saama rohkem. Me oleme selles kokku leppinud. Parim viis seda kindlustada on ehitada riik, kus inimesed tahaksid saada lapsi ja kuhu Eestile vajalikud inimesed tahaksid tulla ning omandada meie keelt, saada osa meie kultuurist ja seejuures säilitada side oma päritolujärgse kultuuriga.

Riiki on aktiivselt ehitatud kogu minu täiskasvanuea jooksul. Eesti on avatud ja kümned tuhanded eestlased on välja rännanud. Loodetavasti tulevad paljud neist tagasi – targemana, sooviga panustada Eesti riigi arengusse. Aga me ei saa sellele lootma jääda. Peame kasvama ka sisemiselt. Eestis on tööhõive protsent põhjamaadest madalaim: vaid 65,1% 15–64aastastest inimestest saab Eestis tööd teha. Paindlikum ja osaline tööaeg tooks majandusse rohkem panustajaid. Turg ei ole seda võimalust tekitanud, järelikult on vajalik riiklik meede. Ettevõtjale peab olema kasulik rakendada inimest tööle ka osalise tööajaga.

Uus algus keskeas. Keskeas inimesed ei tohiks riigi ja ettevõtjate silmis olla oma karjääri lõpusirgel, vaid hoopis uue alguses. Ümberõppe kaudu saaks tuua näiteks IKT-sektorisse juba tööharpuudu on. Ümberõppeprogramm ei tohiks samas olla ainult Eesti-sisese suunitlusega ja sotsiaalse meetmena tagajärgede leevendamiseks. See peab olema Euroopa ambitsiooniga ennetav meede, riigi garantiiga ja suunatud ka praegu hõivatud inimestele. Eesti kerkiks kohemaid esile riigina, kes tegeleb kogu Euroopat vaevava tõsise probleemiga – struktuurse tööpuuduse ja IKT-sektori tööjõupuudusega.

Euroopas on puudu sadu tuhandeid IKT-sektori töötajaid, samal ajal kui noorte tööpuudus on Lõuna-Euroopas kuni 50% ja keskea ületanud inimestel napib IKT-oskusi. Miks mitte tuua Eestisse peale tudengite ümber õppima ka keskeas inimesi, kes õpiksid koos eestimaalastega? Nii tekib laiapõhjaline rahvusvaheline võrgustik ja anname võimaluse meile vajalikele inimestele leida Eestis rakendust ka pärast oma õpingute lõpetamist. Kui nad aga lähevadki koju tagasi, siis on neil head suhted Eestiga ja sellest saab tulevikus vaid tulu tõusta.

Tänapäeval on IKT igapäevaelu osa, mitte raketiteadus nagu kümmekond aastat tagasi. Selleks, et võiksime ennast tehnoloogiarikkas keskkonnas mõnusalt, targalt ja turvaliselt tunda, on Eesti IKT-sektor seadnud eesmärgiks kasvatada IKTga hõivatud inimeste hulk kahekordseks – aastaks 2020 on meil 34 000 IKT-inimest. IKT on siis Eesti juhtiv tööstusharu, luues 9% SKTst. See saab tõeks vaid siis, kui rakendame agressiivseid meetmeid meie endi potentsiaali avamiseks ning toome majandusse juurde hästi valitud inimesi meile kasulikul moel.