Hobi. Laulurõõm sajandite tagant

24. jaanuar 2014, 00:00

“Ma ei nimetaks kooris laulmist isegi hobiks,” ütleb Balbiino tootmisjuht Margarita Kondra­kova, kes laulab Eesti-Mordva seltsi folklooriansamblis “Vastoma”. “Pigem on see vajadus. Nagu õhk,” lisab ta.

30 aastat tagasi Mordvast Eestisse tööle suunatud naise sõnul ei kujuta ta elu ilma laulmiseta ettegi. “Võib-olla kui elaksin enda kodumaal, ei tegeleks sellega nii palju,” ütleb ta ja selgitab, et ansamblis innustab osalema igatsus kodumaa, selle kultuuri ja keele järele.

“Meie kollektiiv pole suur, ainult kaheksa inimest,” räägib Kondrakova. Seltskond on kirju. “On töötavaid inimesi, on pensionäre, on ka üks tudeng,” ütleb ta. Mikrokliima on tema sõnul hea, kõik toetavad üksteist.

Kondrakova ütleb, et on seltskonna ainus mokša rahvuse esindaja. Ta selgitab, et Mordvas on kaks rahvust ja keelt – mokša ja ersa. “Need on mingil määral sarnased, aga üksteise keelest arusaamine võtab veidi aega,” lisab ta.

Repertuaar vanamemmedelt. “Kellelgi meist pole muusikalist haridust, laulame rohkem hingega,” räägib Kondrakova ja lisab, et kaasa aitavad lapsepõlvest pärit mälestused ja nostalgia. Vaatamata sellele, et ansambel sai alguse alles 2011. aastal, on nad ära teeninud nii mõnegi folkloristi tunnustuse.

“Meie laulud on 100 ja isegi 200 aastat vanad,” räägib naine ansambli repertuaarist. Kondrakova sõnul on seltsi juhataja Natalja Ermakov käinud spetsiaalselt Mordvas laule kogumas. “Ta lindistab diktofonile ja hiljem õpime nende järgi,” ütleb ta. “Üritame laulda kolmehäälselt, et kõlaks ilusti. Ükskord tahame jõuda ka neljahäälse laulmiseni, aga see on juba kõrgem pilotaaž.”

Tänapäeva kuulajale võib jääda mulje, et nende laulud on pikad ja kurvad, ja tihti nad seda ka on. “Nutud on meie folklooris eraldi teema,” selgitab Kondrakova. Nutte on igaks olukorraks: matused, poja sõjaväkke saatmine ja tütre pulmad. “Meie laulud on väga lihtsad, räägivad armastusest – ja see on minu arust kõige alus meie elus,” räägib naine.

Ehedus viimse detailini. Ansambel tuleb proovideks kokku vähemalt korra nädalas. “Mõni asi õnnestub hästi, mõni vähem, aga me pingutame kogu hingest,” räägib Kondrakova.

Üritusi, kus esineda, on palju, ja nendeks tuleb valmistuda. “Hõimupäevad, etnolaat, vanalinna päevad, folkloorifestival Baltica,” loetleb Kondrakova. Samuti käis ansambel hiljuti Inalco Ülikool kutsel ersa-mokša päevadel Pariisis. “Vahel on raske, kui mõtlen, et jälle on vaja kuskile esinema sõita  – see on ju kõik vabast ajast. Aga leian, et kui inimene ütleb, et pole aega, siis tegelikult pole lihtsalt tahtmist.”

Esinemiseks on lauljatel ehedad rahvariided.  “Minu esinemiskleit on umbes 70 aastat vana, ühel kolleegil aga lausa 200aastane,” räägib Kondrakova. Ta ostis kleidi Mordvast ühelt kohalikult naiselt.

Kondrakova ütleb, et tahab lähiaastatel Mordvasse minna, et mööda külasid sõita. Ta tahab leida inimesi, kes mäletaksid veel vanu laule. Need on vaja salvestada ja selgeks õppida, et ajalugu neid ei unustaks. “Plaane on palju, oluline on mitte paigal seista,” ütleb ta.

Eestlastel laulmine veres. OÜ Henkel Balti juht Siiri Odrats-Koni ütleb, et on laulmisega tegelnud lapsest saadik. Kooli ajal käis ta muusikakoolis ja laulis kooli kooris. Ka pärast kooliaega on laulmine olnud osa tema elust.

“Inglise kolledžis ehk tolleaaegses 7. keskkoolis oli hästi tugev kammerkoor ja Tiia Loitme oli see, kes andis mulle erilise kooripisiku,” meenutab ta. Kui keskkool läbi sai ja Henkeli tulevane juht ülikooli läks, liitus ta Tartu Ülikooli kammerkooriga, kus laulis pea 15 aastat. “Pärast seda tulid vahepeal intensiivsed tööaastad ja mul sündisid lapsed, aga nüüd otsustasin, et lähen tagasi koori, et ka laulupeol osaleda,” ütleb Odrats-Koni.

Selle hooaja alguses ühineski Odrats-Koni Tartu ülikooli naiskoori vilistlaskooriga. “Proovid on kaks korda nädalas. Need päevad, mil ma Tartus olen ja kooril ka proov on, üritan ikka kohale jõuda. Kui juba alustasin, siis tuleb kohal käia,” ütleb Henkeli juht.

Tema sõnul otsivad võimalust kooris laulmas käia sageli inimesed, kes juba on nooruses sellega tegelenud. “Tullakse jutuga, et vanasti sai lauldud ja tahaks jälle,” räägib ta. “Ma tean, et praegu, laulu­peo eel, tekitatakse päris palju projekti tasandil koore, kus tullaksegi kokku ainult üheks korraks,” ütleb Odrats-Koni.

Noodilugemise oskus on kooris laulmisel küll teretulnud, kuid saab ka ilma. “Esimene asi on ikka muusikaline kuulmine,” räägib Odrats-Koni.

Taskukohane harrastus. Odrats-Koni tunnistab, et rahaliselt tekitab see hobi kindlasti pigem väljaminekuid kui sissetulekuid, samas pole need suured. “Koori liikmemaks on suhteliselt väike. Inimesele, kes tahab midagi teha ja kellel pole väga paksu rahakotti, on koorilaul väga tasku­kohane ettevõtmine.”

Liikmemaks katab tavaliselt dirigendi ja ruumide kulu ja seda tuleb tasuda kord kuus. “See on igal kooril tõenäoliselt erinev,” arvab Odrats-Koni.

“Koha tasu sõltub sellest, kuidas ruumid käes on. Kui kellelgi on keegi tuttav kohalikus kultuurimajas, kui see üldse olemas on, siis sinna lastakse võib-olla ka tasuta kuskil väiksemates kohtades,” lisab ta.

Tavaliselt ruumide eest Odrats-Koni hinnangul väga palju maksma ei pea ja see on pigem kokkuleppe küsimus.

Dirigendi eest aga tuleb küll maksta, sest see on ikkagi koorijuhi jaoks töö. “Päris asjaarmastajad dirigendid on äkki ainult need, kes äsja koolist tulnud ja peavad oma töö ära kaitsma,” lisab Odrats-Koni.

 

Kommentaar

Koorikollektiiv annab suurepärase juhikoolituse

Siiri Odrats-Koni, laulab Tartu Ülikooli naiskoori vilistlaskooris
Tartu Ülikooli kammerkoorist sain ehk oma esimese juhtimiskogemuse – igasuguste kooriga seotud ürituste korraldamisel.
Meie naiskoori tase oli väga hea ja see tekitas häid võimalusi – saime palju reisida. Esimesed sõidud olid 1980. aastate lõpus, kui käisime Saksamaal. Siis tulid Itaalia, Hispaania – reisisime kooriga põhimõtteliselt pool Euroopat läbi.
Minul tuli koori juhatuses nende reiside korraldamise eest vastutada. Sattusin juhirolli suuresti tänu oma heale keeleoskusele.
Näiteks oli vaja käia ülikoolist toetust küsimas. See õpetas päris hästi, millisele uksele koputada, kellega ja kuidas rääkida ja kuidas end n-ö arusaadavaks teha, et oma vajadustele toetust saada. Iseenesest väga hea koolitus.
Need olid reisid, kus tuli ­ette igasuguseid ootamatusi. Küll oli vaja bussi parandada, küll poolel teel viisasid hankida. Minu teha oli kogu marsruudikorraldus, inimestega suhtlemine, öömajade korraldamine, seda olukorras, kus raha oli praktiliselt olematu. Samuti õppisin inimeste juhtimist – reeglina oli meid sellistel reisidel kokku 40–60 inimest.
Sain väga hea kooli, kuidas aega planeerida ja kuidas lahendada kiiresti muutuvaid olukordi.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
23. January 2014, 18:41
Otsi:

Ava täpsem otsing