Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Puhkepäev. Melanhoolne kitarrimuusika
Millegipärast käib Sun Kil Mooni muidu kauni kuuenda kauamängiva “Benji” palades pidev suremine. Lõuna-Korea poksijalt Sung-Kil Moonilt artistinime laenanud muusik on San Franciscost pärit kitarrist ja vokalist Mark Kozelek, kes nagu arvata võib, on suur poksifänn.
Tema naturaalse ja elegantse olemisega album hakkab kulgema kitarri saatel. Mõneti melanhoolse ja igatseva kõlaga muusikale sattuvad aeg-ajalt appi küll trummid, ent heliradu nad siiski päris oma takti järgi kõlama ei pane.
Mark Kozelek on nimetanud albumi koos oma vanavanematega nähtud samanimelise helge nooruspõlve lemmikfilmi järgi, et tekiks vastukaal laulusõnades kajastuvale morbiidsele meeleolule. Viimast põhjendab Kozelek vananemisega: “47aastaselt ei saa ma enam kirjutada 25aastase perspektiivist.”
Albumi üks kaunimaid palasid on viimasena kõlav “Ben’s My Friend”. See on lugu Kozeleki sõprusest The Postal Service ja Death Cab for Cutie vokalisti ja kitarrimängija Benjamin Gibbardiga. Kas põhjuseks on soe sõbrasuhe või midagi muud, ei tea, küll aga on pala heliliselt mitmekülgne, sõna saavad muudki instrumendid peale kitarri.
Hinnang
Sun Kil Moon – “Benji”
Hinnang: 8