Meelemuutus massidesse

Kui see aitab järgmiste valimiste järel võimule saada/jääda, küllap siis on omakorda ­aega meelemuutuse asjas meelt muuta ning üritada kokku saada enda jaoks juba mõni meeleparanduse koalitsioon.

Praeguse meelemuutuse viimine massidesse ei pruugi aga õnnestuda. 19. märtsil ühe seaduseelnõu teisel lugemisel riigikogus mainis näiteks reformierakondlane Kalle Jents, et ilmselt ei ole lähitulevikus ette näha tööõnnetuse ja kutsehaiguse kindlustuse süsteemi loomist Eestis. Küllap ei teadnud ta siis veel, et järgmisel päeval võime leida uue koalitsiooni tegevuskavast lubaduse: “Käivitame tööturu osapooli kaasates tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse süsteemi põhialuste kokkuleppimise protsessi.”

Enamik polnud kursis. Selline vasturääkivus näitab, et isegi suur osa Reformierakonna kõrgetel kohtadel tegelastest polnud ilmselt kuigivõrd kursis sellega, mis sinna koalitsioonilepingusse sisse kirjutatakse. Erakonna tipud ja läbirääkimistel osalenud kahtlemata teadsid lepingu sisu ning on nüüdseks suutnud juba nii oma südametunnistuse kui ka avalikkuse jaoks valmis mõelda põhjendused, millega Reformierakonna maailmavaatelisi ümberpöörde selgitada.

Suur osa erakonna järgmise ešeloni naistest ja meestest polnud aga tõenäoliselt saanud võimalust koalitsioonilepinguga enne selle sõlmimist tutvuda. Ammugi siis mõne n-ö kommenteeritud variandiga, kus oleks kirjas, mis juttu tuleks edaspidi vähemalt aasta jooksul rääkida.

Seega kuluksid nüüd marjaks ära suured koalitsioonilepingu ühislugemised. Et keegi võtab paberi punkt-punktilt ette ning teeb teistele selgeks, kas see punkt haakub erakonna senise maailmavaatega või tuleks selle puhul oma meelt muuta. Kahtlemata ei ole seda võimalik korraldada kõigile erakondlastele. Hädavajalik on see aga riigikogu liikmetele ning näiteks ka piirkondlikele juhtidele ja kõneisikutele, kes siis sõnumit edasi peaksid levitama.

Lõhe süveneb. Ent mida kaugemale keskkontorist ja Toompeast, seda vähem sellist meelemuutust küllap omaks võetakse. Mida lähemale erakonna n-ö lihtliikmetele või lihtsalt oma senistele valijatele, seda enam hakkab ilmselt sugenema arusaam, et tegu on lihtsalt suurte ninade võimumänguga, mille juures meie arvamus ei huvita kedagi. Meelemuutuse massidesse jõudmise asemel süveneb lõhe erakonna juhtfiguuride ja niiditõmbajate ning valijaskonna vahel, tänu kellele tegelikult võimule on tuldud.