Devalveerimist ei peaks vaenlaselegi soovitama

08. aprill 2014, 00:00

Vaevalt kurvastab  kedagi, et eurokriis enam ajakirjandusväljaannete pealkirjades ei valitse. Paljudes kriisimaades on raskemad ajad möödas. Pealegi suurenes euroala tänavuse aasta alguses ühe liikme, Läti võrra. Sellega on euro taas oma atraktiivsust tõendanud. Kuulus ju Läti 2008. aastal, kriisi tipus, Euroopa suuremate murelaste hulka. Maastrichti kriteeriumide täitmisega näitas Läti, et sellisest soost leidub väljapääs.

Sellegipoolest pole Euroopa probleemidega ühel pool: Kreekaga on keeruline ja ega Itaalia, Hispaania, Portugal, Küpros ja Sloveeniagi omadega mäel pole. Sama kehtib tegelikult ka euroklubi suuruselt teise liikme Prantsusmaa kohta. Ent mis maal iganes eurokriis ka teemaks tõuseb, tuleb iga kord uuesti päevakorda devalveerimise võlusõna, justkui oleks see ainus asi, mis lahendab kõik mured ühe hoobiga.

Näiline lahendus asjad korraks korda saada. Selle devalveerimisjutuga on muidugi nii, et ­euroruumis pole see ju enam võimalik. Seda tõsiasja kasutavad nii devalveerimise pooldajad kui ka populistlikud eurokriitikud argumendina, miks rahaliit üleüldse võimalik ei olegi – sest devalveerimist, seda kõikide probleemide salarelva ei saa enam kasutada. Võimalikult lihtsa retsepti väljapakkumine on muidugi peibutavalt käepärane võimalus mis tahes diskussioonile pealiskaudsusse laskudes punkt panna, eriti kui igaühel on – nagu eurokriisi puhul – selge, et midagi tuleb ometi ette võtta.

Üldiselt ei mõelda selles kontekstsis kuigivõrd Lääne-Euroopa olukorrale seitsmekümnendatel. Siis oli Saksamaal Euroopa Ühenduses tugev mark ja tugev majandus, sellal kui nõrgemad riigid Itaalia ja Prantsusmaa devalveerisid iga natukese aja tagant käibel olevat vääringut, et mingilgi moel konkurentsis püsida. Nii muutus viimati nimetatud maades eksport üleöö odavaks  ja import kalliks, ja vähemasti esmapilgul paistis kõik jälle korras olevat.

Sellise asjade näilise kordasaamise retsept ei ole veel kaugeltki unustusse vajunud, miks muidu seda jälle võimalikel ja võimatutel juhtudel ette tuuakse. Eurosüsteem on selle võimaluse ära lõiganud, aga sellegipoolest võiks küsida, kas devalveerimisest on üldse kunagi kasu olnud. Konkurentsivõime oli ja on see põhiline argument, aga tänapäeval ei saavutata seda mitte nõrga vääringuga, vaid konkurentsivõimeliste toodetega, mille eest küsitakse konkurentsivõimelist hinda. Sellesse kuulub, et mis tahes toote eest ei küsita ülearu kõrget hinda kõrgete palkade, halvava bürokraatia või puuduliku infrastruktuuri kaudu.

Veelgi tähtsam on pidev uute, üha paremate toodete arendamine – just selliste, mida mujal ei valmistata. Selle konkurentsieelise on Saksamaa viimastel aastakümnetel säilitanud ja seda laiendanud ning selle kaudu ka eurost rohkem kasu saanud. Teiste maade lahendus võiks aga seisneda konkurentsivõime suurendamises, seda muidugi mitte ebavõrdse konkurentsi võtete abil. Ajaloo käigus on mitmed rahvad üritanud üksteist devalveerimise kaudu allutada, aga sellest ei sündinud kunagi uut rikkust juurde, pigem on sellest alanud allakäiguspiraal, milles võitjaid ei ole.

Võlgu ei tasu elada. Aabitsatõde on muidugi see, et kui riik impordib rohkem, kui ekspordib, siis peab ta raha laenama, et oma arveid maksta. Enamasti tähendab see võlgade kuhjumist, olgu siis pankades, riikides või kodanikel. Mõnda ­aega võib see käratult toimida. Aga niipea, kui laenajad hakkavad äkki oma raha tagasi nõudma, on kriis lahti ja osa riike neeldub kiirelt allakäiguspiraali, kasutusele võetakse Kreekast ja teistest hädariikidest tuntud säästmisabinõud, tööpuudus suureneb, maksud tõusevad ja leibkonnad satuvad ühe suurematesse majandusraskustesse.

Tegelikult on just võlad need, mis olukorra raskeks teevad. Nende korral ei aita devalveerimine õhku puhtaks lüüa ja majandamise tasukaalu on raske tagasi saada.

On imekspandav, kui hästi on Slovakkia, Eesti ja viimaks ka Läti kõigi raskuste kiuste oma puudused voorusteks keeranud, ja samas kahju, et see läänes, eriti Lõuna-Euroopas nii vähe tunnustamist leiab. Nii või teisiti on aga ilmne, et konkurentsivõime ja majandusliku distsipliini eraldusjoon ei jookse Euroopas mitte ida ja lääne, vaid põhja-lõuna suunal.

Kes iganes aga Kreekale või teistele “rasketele” riikidele devalveerimist või teisi primitiivseid lahendusi soovitab, see peaks esmalt Eesti ja Läti poole vaatama. Majanduslike põhitõdede õpiku sirvimine ei teeks samuti paha.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
07. April 2014, 18:44
Otsi:

Ava täpsem otsing