Puhkepäev. Aasia megalinnade luitunud argipäev

11. aprill 2014, 00:00

Arhitektuurimuuseumis avatud arhitekti ja fotograafi Ott Kadariku näitus “Mida rääkisid silmaterade sees olevad mehikesed” on aus kummardus Aasia suurlinnade hallile argipäevale.

Arhitektuuri kõrval on Kadarik tegelenud aastaid fotograafiaga ning eriti on ta armastanud fotokollaaži. Perekondlike sidemete tõttu näeb tema piltidel enamasti Aasia metropole, mis läbi osava kollaažitehnika on muudetud hüperreaalseteks elukeskkondadeks, kaosest pakatavateks maailmalõpulinnadeks.

Võõrandumine loodusest. Kadariku uus fotoseeria vaatleb hoomamatute megalinnade igapäeva. Kui tema varasemad üleelulised panoraamvaated on nagu jumala pilk viimse päeva eel, siis seekord on Kadarik laskunud rohujuure tasandile ning ilma igasuguse fotomanipulatsioonita näitab väikese inimese toimetamisi suurlinna kaootilises ja kontrastiderohkes ruumis.

Jaapani korporatiivmaastik on piinlikkuseni reguleeritud ja mustvalge. Nii nagu töötajate karmid riietusreeglid, nii ka neid ümbritsev keskkond. Ühel fotol näeb nelja, mustas ülikonnas meest suitsupausil. Hallist betoonist istumisalal on suitsetajate jaoks eraldatud ruum piiratud valge joonega ja selle ala keskel asub tuhatoos-prügikast. Fotost õhkub ei midagi muud kui suurlinlikku võõrandumist looduslikust keskkonnast ja inimlikust suhtlusest.

Huumoriga pooleks, ent siiski tõsielulisi hetki pakuvad ka paljud teised fotod. Tabava metafoorina Disney lastefilmide tegelaste halvamaigulisest mõjust mudilastele pakub foto Miki-Hiire maskoti eest ära jooksvast väikesest tüdrukust.

Teravad kontrastid. Õpetuseks, kuidas karm megalinn endale koduseks muuta, on fotod pargis või botaanikaaias magavast vanamehest. Ta on riputanud võrkkiige kahe puu vahele, koti sinna­samma oksa otsa ning on tegemas kiiret lõunauinakut.

Teisel fotol näeb jällegi, kuidas iga võimalik vaba ruum on võimalik linnas kasutusele võtta. Sildadest, sudust ja kõrgehoonetest ümbritsetud tühjale maalapile on loodud sadadest erinevatest peenardest koosnev põllumaa. Umbes nagu meilgi Soodevahe või teised nõukogudeaegsed linnatagused aiamaad, ent vähema kontrastiga pilvelõhkujate ja sibulapeenarde vahel.

Arhitektina ei saa Kadarik mööda ka kummastavatest ehituslikest kombinatsioonidest nagu traditsioonilise Jaapani arhitektuuri tagant paistvad megamahutid või laiad torud, mis tungivad sõna otseses mõttes läbi elumaja seinade. Nii tekib iseäralik tunne, nagu megalinnad oleksidki pooleldi elavad, pisut koletuslikud organismid, mis ajavad oma torusid, betooni ja punnitavad endast välja terasest moonutatud vorme deformeerimaks ja reformeerimaks linnamaastikku.

 

Arhitektuur

  • Ott Kadariku fotonäitus “Mida rääkisid silmaterade sees olevad mehikesed”

Näitus on avatud kuni 25. maini
Eesti Arhitektuurimuuseum, Ahtri 2, Tallinn

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
10. April 2014, 17:13
Otsi:

Ava täpsem otsing