Tippspordi raha võiks tulla riigiettevõtetest

Pärast olümpiamänge Sotšis on spordi rahastamise kohta tehtud palju asjalikke tähelepanekuid. Mul oleks hea meel, kui mõni organisatsioon, näiteks Eesti Olümpiakomitee (EOK), koguks need mõtted kokku ja teeks järeldused.

Paneme kõigepealt paika eeldused. On olemas harrastussport, on olemas sport, ja on olemas tippsport. See, mida me praegu Eestis teeme – väga üksikuid tippe siinkohal kõrvale jättes – see on sport. Me ei tee tippsporti.

Mis see tippsport siis maksab? Sellele küsimusele on väga valus vastata, aga ma eeldaksin, et on olemas keegi, kes julgeb seda küsida ja selgust otsida. Tuleb küsida, kas me teeme edasi sporti või tahame teha ka tippsporti. Leitud vastus tuleb ausalt välja öelda.

Kas teha tippsporti või mitte – see on minu meelest põhimõtteline küsimus. Eesti Olümpiakomitee sobib seda otsust hästi tegema. EOK on olnud konservatiivne ja apoliitiline organisatsioon. Eestis on muidugi paratamatu, et keegi on kellegi sõber, sugulane, õde, vend või poeg, sellest tuleb aru saada ja sellest tuleb üle olla.

Kui otsustame, et hakkame tippsporti tegema, tuleb järgmiseks küsida, kust tuleb selleks raha. Raha saab tulla kas riigilt, omavalitsuselt või sponsoritelt, see tähendab ettevõtjatelt.

Ükski minusugune ettevõtja ei suuda üleval pidada isegi ühtainust sportlast, rääkima terve spordiala toetamisest. Tippsport on läinud nii kulukaks, et eraettevõtjad üldjuhul ei suuda seda kinni maksta. Meiesugused putukad lihtsalt ei jõua seda üleval pidada.

Niisiis saab raha tulla ­ainult suurtest organisatsioonidest. Kui tahame Eestis teha tippsporti, peaks raha tulema riigi või suurettevõtete käest.

Üks võimalus on, et tippsporti toetavad riigifirmad. Võib teha otsuse, et riigifirmad peavadki tippsporti toetama: Tallinna Sadam, Eesti Energia – palju meil neid suuri riigifirmasid on. Mõelda tuleks sellele, kas riigifirmad toetavad sportlasi otse või alaliitude kaudu. Riigifirmad on see koht, kust oleks päriselt tippspordile raha võtta.

See ei tähenda, et raha peaks tulema ainult sealt, muidugi jäävad ka sponsorid, kohalikud omavalitsused ja riik.

Kui otsustajad jäävad selle juurde, et raha võib tulla ainult eraettevõtjatest sponsoritelt, tuleb ka see välja öelda. Aga siis tuleb ka öelda, et me teeme sporti või harrastussporti – aga mitte tippsporti. Missugune tahes see sõnum ka ei ole – see tuleb välja öelda.

Ükski sportlane ei lähe ju olümpiale kaotama. Ükski treener ei taha halvasti tööd teha. Aga keegi ei taha saada 600 eurot kuus bruto, nagu paljud tippe treenivad treenerid praegu saavad.

Spordis ja harrastusspordis tähendab raha eri asja. Spordimaailmas ei otsusta raha sugugi kõike. Spordis, eriti harrastusspordis, ei tohi raha olla liiga palju, aga ka mitte liiga vähe. Seda peab olema optimaalselt, et vajalikud asjad saaksid tehtud.

Kui raha on liiga palju, muutub inimene sageli laisaks. Kui on liiga vähe, ei juhtu harrastus­sportlastega mitte midagi. Raha ei ole see, mis inimese ennast liigutama paneb. Kui tahad suusatada, suusatad sa kas või teksapükstega, ja siis pärast vaatad, mis edasi saab, kui selgub, et suusatada meeldib. Sportimine on sellisel juhul ikka sisemine vajadus.

Tippspordis on teisiti. Kui tippudel on liiga vähe raha, jäävad nad ilma võimalusest areneda, suurvõistlustel osaleda ja rahvale medalivõitudega positiivseid emotsioone pakkuda. Loodus on neile palju andnud, ent kui raha pole, jääb sellest väheks.

Kellele on rohkem antud, sellelt ka rohkem nõutakse. Kellelt rohkem nõutakse, sellel on tarvis rohkem vahendeid, millega esitatud soove täide viia. Raha hulk üksi tippu ei vii, aga kui raha napib, ei pruugi tippu jõuda sportlane, kes võiks selleks eelduste poolest võimeline olla.

Eesti tippsporti tuleb praegu raha väikesest potist. Kui seda potti ei suurendada, saame Eestis edaspidi teha vaid sporti ja harrastussporti. Raha juurdeandmine pole küll ainus võluvits, aga hädatarvilik on vastata küsimusele, kas me vajame tippsporti või ei vaja.