Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Metsaraies valitseb numbrite maagia
Palju on arutletud kahe metsandusteemalise arvu sisu ja tähenduse üle. Üks neist on metsanduse arengukavas toodud soovitav puidukasutuse maht 12-15 miljonit m3 aastas, teine aga aastane raiemaht 8,4 miljonit m3.
8,4 miljonit m3 tuleneb lühiuurimusest, kus on prognoositud metsa tagavara võimalikku muutumist kuni aastani 2050 nelja erineva stsenaariumi alusel. Kuna töö tähtaeg oli lühike, siis on arvutuste täpsus väga üldine ning pigem võib seda nimetada “intellektuaalseks harjutuseks” kui prognoosiks. Seega on aastase raiemahu 8,4 miljonit m3 lugemine piiriks, millest alates metsa tagavara hakkab vähenema, seotud suure võimaliku veaga.
Tagavara väheneb. Kui aastane raiemaht saavutaks metsanduse arengukavas 2011-2020 toodud taseme ehk 12-15 miljonit m3, hakkab metsa tagavara kindlasti vähenema. Eesti metsade tegelik aastane juurdekasv on vähemalt 14 miljonit m3, kuid kogu juurdekasv ei ole puiduna kasutatav. Eeldades, et kaitstavate metsade juurdekasvust saame kasutada 60% ja majandusmetsade omast 80%, on kogu juurdekasvust likviidsete raietega realiseeritav ligikaudu 70% ehk maksimaalselt 10 miljonit m3. Seega pole ratsionaalseimagi tegutsemise korral pikaajaliselt meie metsadest võimalik keskmisena aastas rohkem puitu varuda.
Kui aga tõesti küünikski raiemaht pikema aja jooksul arengukava soovitatava mahuni 12-15 miljoni m3, ei peaks selles nägema traagikat. Tuleb endale lihtsalt aru anda, et millalgi tulevikus saaksime sel juhul raiuda oluliselt vähem. Praegu on aga raske näha võimalust, et raiemaht tõuseks sellisele tasemele ja püsiks seal pikemat aega.