Valmis elama 100aastaseks?

Esmalt mõni faktikild. Oxfordi ülikooli gerontoloogia ehk vananemisteaduste professor Sarah Harperi sõnul on Euroopas, kus praegu elab saja-aastaseid 100 000, sajandi lõpuks saja-aastaseid 8 miljonit.

Praegu sündivate laste reaalseks elueaks hinnatakse Euroopas 103 aastat. 1990. aastate lõpus ­Euroopas (aga miks mitte ka Eestis) sündinud lastel on üsnagi suur tõenäosus näha 22. sajandit, seega kogeda kahte sajandivahetust.

Mängige korraks peas mängu – mida ma teeksin praegu teisiti, kui teaksin, et elaksin 100–110aastaseks?

Ilmselt teeksite mitmeid asju hiljem. Sünnitaksite/muretseksite lapsed hiljem. Soetaksite kinnisvara hiljem. See on juba ka juhtumas ning sellega peab riik ja ettevõtja arvestama. Aga see hiljemtegemine võib kajastuda ka hiljem tööle­minekus. Kauem õppimises. Maailma avastamises. Või valimistel hääletamist erakonna poolt, mis pakub midagi, millest saate kasu 50 aasta pärast.

Pensionile ei saa. Pensionileminek kaotab praeguse tähenduse, ja mitte ainult riikide suutmatuse tõttu maksta pensionäridele praegust sotsiaalkindlustust. 19. sajandi keskel, mil pandi suuresti paika praeguse pensionisüsteemi põhialused, sealhulgas 60aastane pensioniiga, oli pool ­Euroopa elanikest surnud enne 45. eluaastat. Nüüd elavad pooled Euroopa elanikud 85aastaseks.

Võib üsna kindlalt öelda, et varsti elavad pooled eurooplased 100aastaseks. Praegu on enamik ­Euroopa riike kokku leppinud pensioniea tõstmise 65. eluaastani. Millal tõuseb pensioni­iga 80. eluaastani? Aga millal ja kas 100. eluaastani? Kas sellisel juhul on üldse olemas sellist terminit nagu pensioniiga?

Äripäev kirjutas hiljuti 72aastasest ettevõtjast, kellele üks Eestis tegutsev Rootsi pank ei väljastanud kõrge ea tõttu krediitkaarti. Pangas oli selleks kriitiliseks eaks pandud 65 eluaastat. See peab muutuma. Küllap hakkame ühel hetkel nägema ka 70+ vanuses tellereid.

Kõige põnevamad muutused toimuvad uute toodete ja teenuste arengus, lisaks ravimite ja reisimise valdkonnas. Kõige lihtsam oleks järeldus, et lapsemähkmete kõrval/asemel tekib veel suurem vanainimeste mähkmete turg, mis on juba juhtunud näiteks Jaapanis. Või et vanade­kodudesse tasub investeerida ja tulekul on suurenupulised telefonid.

Aga mis veel? Arvan, et sellele  tasuks mõelda, sest tegelikult me ei hooma muutusi ja võimalusi, mida pakub olukord, kus suurem osa rahvastikust elab üsna õitsvalt eas, milles veel sada aastat tagasi oldi surnud.

Me oleme harjunud 70+ inimesi viisakalt jalust ära talutama. Kui me neile üldse midagi turule toome, meenutab see teenust vaimse puudega inimesele, kes ei pruugi ise asjast aru saada ja keda tuleb kättpidi talutada. Neile pole mõtet midagi eriti eesrindlikku välja mõelda, sest nad on nagunii eluvidevikus ja tuleviku peale ei mõtle. Räägime isegi, et laste häälte osakaalu tuleks valimistel kuidagi suurendada.

See on 20. sajandi mõtteviis. Aga tegelikult on vastupidi, me peame õppima hoidma 70+ inimesei vägagi ühiskondlike hoobade ja täisväärtusliku elu juures, mitte neid jalust ära saatma. Neil on ees veel üks inimpõlv elu. See oleks lausa patt nii nende, meie kui ka üldse riigi seisukohast, kui me seda võimalikult hästi ära ei kasutaks.

Vanainimene kui tulu. Niinimetatud vana­inimesed pole kulu, vaid saavad olla ka tulu. Praegu on 70aastase mehe füüsiline seisund sama, mis tema isal 50. eluaastate lõpus.

Täisväärtusliku eluea piir kerkib veel.  Eks sellel ole loomulikult ka omad varjuküljed. 61aastane Vladimir Putin võib olla elu parimas vormis ja ilma vahelesegamiseta olla võimul veel terve inimpõlve. Niisamuti võiksid nooremad meist võtta omaks arusaama, et pärandust ei pruugi te saada enne oma 70.–80. sünnipäeva, sest (rõõmsa üllatusena, aga siiski) teie vanemad elavad kaua. Ei saa te nii-öelda perekonnapeaks.

Võib muidugi mängida mõttemängu, et kui vanaks inimene meditsiini abil üldse elada võiks. Põhimõtteliselt võib sisuliselt kõik meis ära vahetada, sealhulgas skeleti kõige nõrgemad kohad, selgroo (mis püstisele olekule vähem vastu peab) ja põlved (mis peaksid teadlaste arvates inimesel nii-öelda tagurpidi käima, et pikemalt vastu pidada). Nii  võiks eluea ka 200 aastani venitada. Aga kui palju oleks see veel inimene?

On ka kiirem võimalus oma eluiga kasvatada. Meestel. Lõuna-Koreas tehtud ­uuringud (täpne valim teadmata) näitasid ühte huvitavat tendentsi. Nimelt selgus, et kastreeritud mees elab 20 aastat kauem oma kastreerimata sookaaslasest. Seega mees, kes soovib kaua elada, peaks lisaks suitsetamise mahajätmisele...