Kogu riik kullajahile!

Poliitika jagamine parempoolseks, tsentriks ja vasakpooleks näitab, milliste sotsiaalsete gruppide huvide eest üks või teine erakond võitleb. Kuid võimule saamiseks peavad nad poliitilisi seisukohti “kohendama” selliselt, et koalitsiooni poliitika esindab lõpuks hoopis kolmanda erakonna poliitikat.

Eestis ongi nii juhtunud, et riiklik ümberjagamine on hoogu juurde saanud, kuid vili, millega aita täita, alles kasvab põllul või pole seda maha külvatudki. Ettevõtjad tunnetavad, et riik ei soosi ettevõtmist, vaid äravõtmist ja/või heade maksumaksjate kiusamist – olgu see autode käibemaksustamine, kaevandustasude saaga, 1000euroste arvete deklareerimine jne.

Riigiametnikud rollikonfliktis. Kui ettevõttes võetakse ette muudatusi, on nende eesmärk teenida rohkem kasumit ning kasvatada ettevõtte väärtust, mis laiemas plaanis on üks ja seesama. Riik peaks mõtlema samamoodi – kuidas teenida omanikele (kodanikele) rohkem tulu ja suurendada nende rahulolu teenustega, mida avalik sektor pakub.

Ettevõtlusest eristab riiki asjaolu, et omanikud on ühtlasi ainsad kliendid ning ka palgatöötajad on samal ajal nii töötajad kui ka kliendid. Rollikonflikti tõttu ongi meil olukord, kus paljud olulised asjad on tehtud poolikult või lausa tegemata.

Maksusüsteemis teeme kosmeetilisi muudatusi, et võita mõne üksiku sotsiaalse grupi tähelepanu või saada katet emotsionaalselt tähtsate, kuid ratsionaalselt kaheldavatele rahajagamis­otsustele. Me mõtleme vähe sellele, milliseid teenused kodanikkond tellib, on võimeline tellima ja tahab tellida ning kui palju on vaja selleks raha koguda.

Maksusüsteemi ja seeläbi ka Eesti ettevõtluskeskkonda tuleb renoveerida kapitaalremondi, mitte sanitaarremondi korras. Eestis on liiga palju asju stagnatsioonis. Me ei viitsi luua töökohti kodus ning Soome meedia hoopleb, et 67 000 venelase järel on 44 000 eestlast suurim sisserändajate kogum, kui 290 000 põlist soome-rootslast mitte arvestada. Meie kaaskodanikud teenivad seal, kulutavad seal ja integreeruvadki sinna. Neist saavad Soome pensionärid – see on ka ainus hea asi, kui olla irooniline.

Me kaotame meeletult raha, sest me ei suuda kodus töökohti luua. Me kaotame meeletult inimesi, kes ei räägi enam aktsendivaba ja puhast eesti keelt. Iga Eestist kas või mõni kuu ­eemal töötanud inimene “kuivatab” meie majandust ning riigieelarvet. Eesti tööjõumaksud on sellised, mis ei motiveeri siia töökohti looma. Tulumaksuprotsendi langetamine on pigem tolmu pühkimine kui korralik põrandapesu.

On vaja on suuri eesmärke ja kirge. Riik on Eestis oluline tööandja ka erasektorile. Riigihangete süsteem on selline, kus enamasti võidab madalaim hind, mille tulemusena saame sageli kehvema teenuse või toote ning hullemal juhul on madalaima hinna pakkumiseks vaja tegelda ka maksupettusega.

Paraku tähendab kehvem töö hiljem suuremaid kulusid, kui tuleb midagi varem remontima hakata või üldse ümber teha. Samuti ei hinda me tihti, kui palju kulub avaliku sektori raha selleks, et erasektorilt tööd osta, sellea järele valvata ning seda vastu võtta.

Kõrgepalgalistel avaliku sektori erasektori töö sisseostjatel puudub sellest tervikpilt – ­hädavajalik Exceli tabel. Need numbrid on suured. Soomlased on seda mõistnud ning näilise hinna tuim eelistamine tegelikule hinnale on seal unustatud.

Eestlastel jääb perspektiivitundest ja julgusest puudu. Töökohtade loomisel on riik vilets peremees. Meil pole julgust ega tahet rahastada suuri, pikaajalisi ning tulevikku vaatavaid hädavajalikke projekte laenuga. Jutt sellest, et me ei päranda oma lastele võlgu, on ilus, kuid kui lapsi ei sünnigi, sest isa ja ema on töötud või rügavad Soomes ja kasvatavad üles “soomlased”, sest siin ei ole ei infrastruktuuri ega elu, siis pole meil sellest inimtühjast maast kasu midagi.

Või tahame olla inimkõrb? Loomulikult – maailma rahvaarv kasvab ning kui üks suguharu või suguseltsiliin – eestlased – välja sureb, ei juhtugi maailma mõistes midagi. Kuid meile, kes me siin elame, on Eestit vaja. Et oleks Eesti, on vaja majandust. Kirega tehtud ja edukat.

Eestis ei ole hea mõisnik au sees, kuid võiks olla. Talupojamõistuses on kasu oma talu piires, kuid riigil on vaja suuri eesmärke, tahet saavutada.